Täna kodulinna tagasi jõudes, ajasid piigad mind naerma. Olen ikka neile õpetanud, et iga õhtu koju tulles, tuleks öelda, tere armas kodumaja ja täna siis linna sisse sõites hakkasid nad üksteise võidu hõikama, et tere armas kodulinn...väga armas ja hingesoojendav oli igatahes. Aga tunnen ka ise, et kodu on ikka parim paik kus olla. Armastan väga isa juures käia, sest seal on tõeliselt rahulik ja hea aura. Tunnen end alati oodatud ja kallina ja ka lastele meeldib seal väga. Kuid oma kodus on ka ikka väga hea olla. Kodu tervitas meid sellega, et oli alanud lõpuks ka kütteperiood. Mitte, et tuba oleks juba liiga külm olnud, seda mitte aga tiba niiskeks ikkagi juba kiskus. Kui pesu pesta ja õue viia ei saanud, siis ühe ööga asjad ära enam ei kuivanud. 

Nädalavahetus ise oli üsna tubane. Lihtsalt enamus ajast istusin, sõin ja rääkisin juttu. Kaalu peale väga ei tihka minna, sest kõht on tõesti olnud koguaeg täis ning trennist polnud haisugi. Nüüd hakkab uus nädal ja proovin taas end käsile võtta. Eks hommikul kaalun end ja vaatan, kuidas edasi minna. Kas hakata kava korralikult järgima, et kaal sobivaks saada või on kaal veel sobiv ja võtan kergemalt.

Nii, nüüd jõudis vahepeal ka õhtu kätte. Lapsed magavad, mul tähtsamad asjad tehtud k.a söök homseks st kaks sööki. Avastasin selle, et selline ülesanne ees seisab, alles hilja õhtul ja ausalt öeldes ei tundunud sugugi meeldiv see mõte. Vaatasin siis külmikusse, et ehk võtaks niisama midagi kaasa ja avastasin, et ilma täpsete Fitlapi juhenditeta, pole üldsegi kerge midagi süüa teha :) Seega lõin aga retseptid lahti ja valisin sealt kaks kiiret sööki. Täitsa õudne kui peaks hakkama sööma nii, et pole enam võimalik siit kavaretsepte lapata. Ei oskagi enam .. Nüüd siis hing rahul ja homseks ettevalmistused tehtud.

Veel vaatasin oma postkasti üle ja leidsin kirja lasteaiast, et homme pildistamine. Huuh, see oli täitsa meelest läinud. Hommikul seega vaja piigale midagi selga leida veel. Olin täiesti kindel, et unustan. Ütlesin ka õpetajale, et kindel värk ja osalt seetõttu ta saatiski meeldetuletuse. Lugesin selle reedel läbi ja kas oli siis täna enam meeles...ei olnud ju :) Aga vedas, et vaatasin. Muidu oleks laps kurb kui tavalised rühmariided tal vaid.

Nüüd aga tuttu, peaks panema äratuse jälle varemaks. Õhtul ei viitsind tankima minna ja seda ka veel hommikul vaja, nagunii ju jään alati hiljaks...prr