Tunnen viimasel ajal, et olen kuidagi lõksus. Vaatan peeglisse ja sugugi ei meeldi see, mis sealt vastu vaatab aga kas ma siis teen midagi, et see muutuks, ei...lihtsalt istun ja virisen ja pugin edasi. Ei mõista, kuhu on kadunud minu tavapärane optimism ja pealehakkamine, lihtsalt istun siin arvuti taga end laiaks. Kui aus olla, ei julge praegu ka mõõta ega kaaluda ja mida segasemaks ja kurvemaks need tunded lähevad, seda rohkem tahaks süüa. Esimest korda elus tunnen, et püüan end nö lohutada söömisega. Miks see nii on või kustkohast tulnud, ei tea. 

Tegelikult on elu mul ilus ja vaheldusrikas. Laupäeval käisin emal külas. Oli kohutavalt palav päev, kohe nii palav, et tundsin end halvasti lõpuks. Emaga suhtlemine olnud alati veidi konarlik, tema väljaütlemised on teinekord karmid. Ka sel korral põrutas ta täiesti ootamatult, et kas hakkan jälle paksuks minema...mnjah, ausus on voorus aga selliseid asju ei ole kõige ilusam teiste ees välja paisata. Eks vastasin naerdes ja naljatades, et muidugi, olen ju nüüd turvalises suhtes ja hellitatud aga natuke tekitas ka piinlikkust ja ängi. On mul ju kaalu lisandunud vaid 3-4 kilo ja siis oli ta pööraselt mures, et olen liiga peenike ja ei näe enam terve välja, nüüd siis...paks. No eks tegelikult kaal ei näitagi väga tõusu aga polstrit on usinalt juurde tulnud küll. Kõigele vaatamata käisime õhtul siiski Pärnus kontserdil. Ilm oli vägagi ähvardav ja näha oli, et vihmast me kindlasti ei pääse ja nii see ka oli, elu kalleim dušš :D Kontsert algas ja algas ka maru...vihm, äike, torm. Kontsert ise jäi minu jaoks veidi lahjaks, ei olnud halba midagi aga olin veidike siiski pettunud. Mõni aasta tagasi Õllesummeril oli sarnane kontsert ja siis oli see nii hästi korraldatud. See lauljate omavaheline suhtlemine oli juba suur nauding aga nüüd oli nagu lapsepõlve koolis tehtud kevadkontsert. Iga natukese aja tagant astus uus laulja lavale, tegi paar lugu ja kõik. Aga noh, siiski on mul hea meel, et seal sai käidud. Koju jõudsime kell 2 öösel, siin ei saanudka aru, et midagi hullu oleks olnud. Teel puid ega oksi ei olnud, ainult kodumaja ees oli üks murdunud puu. Järgmisel päeval kui vaatasin, mis Paides toimus, siis ehmatas täitsa ära ja samas tundub uskumatu, eilegi seal käies ei näinud midagi erilist. Pühapäeval aga võtsime käsile ja sõitsime Haapsallu, VAlget daami vaatama. Mina seda siiani näinud ei olnud ja vat sellega jäin väga rahule. Oli põnev ja huvitavalt üles ehitatud etendus. Ja kogu see päev Haapsalus ringi sõites-jalutades oli väga mõnus. Eile st esmaspäeval käisime siis Türil Libahunti vaatamas ja sellest olin vaimustuses. Tõesti oli väga huvitav. Näitlejad olid parimad ja õhkkond. Ma üldsiselt ei pea kultuurimajas tetris käimist päris teatriks aga eile nägin, et olen eksiteel ja hea lavastus ja näitlejatöö võib igal poolnaudingut pakkuda.

Kogu see sebimine on mind üsna ära väsitanud, eile avastasin, et ongi käes aeg, kus laps hakkab lasteaeda minema ja teise koolinigi pole enam palju jäänud. Praegu on nad olnud paar nädalat isaga koos, homme tulevad koju. Ootan küll juba väga, hea on olla rahus ja vaikuses aga siiski kuidagi...igav. 

Nüüd siis võtan end kokku ja proovin väikse trenni teha, äkki ikka suudan end rajale saada..