Eile mõtlesin veidi rohkem sellele, miks on just praegu nii raske kavas püsida. Miks mul on tihti külm, magusanälg ja rasvase isu? Mind on aeg-ajalt need patud ka varem tabanud aga siis on abi sellest olnud kui olen korra oma isudele järele andnud ja ongi jälle tükiks ajaks rahu maa pel aga nüüd see enam ei toimi :S Kui hakkasin sellele mõtlema, siis tundub, et olen alati sügisel rohkem nö söönud. Kas on sellel tõepõhi all, et keha valmistub talveks ja vajab rohkem varusid? Tundub nii olevat ja kuna ma ei taha anda talle seda, mida ta tahab, siis karistab ta mind külmatunde ning väsimusega. Ja muidugi hullu vastumeelsusega igale liigutusele, mis olemasolevat energiavaramut vähendab. Nii ma siis istungi ja kirun ennast, sest ei suuda end trenniks valmis seada. Mitu päeva on hirmus isu shokolaadi järele, mis kodus kapi otsas oma aega ootab. Koju ostsin juba ka väikse lõhetüki, et rasva saada aga hetkel isu on suurem soolapeekoni järele.. Kogu selle protsessi teeb eriti vastikuks see, et söön oma suure portsu ära ja kõht on ikkagi justkui tühi. Ühelt poolt tunnen, et on raske olla, sest kõht täis aga hirmsasti tahaks veel midagi näksida. Üks asi mida proovin kindlasti, on vitamiinide võtmine. Vanasti tegin alati sügisel ja kevadel 1-2 kuu pikkuse multivitamiinide kuuri ja ausalt öeldes see aitas küll. Tervis ja olemine olid palju paremad terve aasta jooksul. Tunnen, et just nüüd on õige aeg taas alustada. Ainus mis paneb mõtlema, kas pean samal ajal jätkama omega 3 võtmist või selleks ajaks sellest loobuma.. Mis on üldse D vitamiini ja Omega 3 vahe?

Lugesin ükspäev kellegi postitust selle kohta, et kaalunumber on kõigest number, tuleb vaadata peeglisse ja seal näha tõde. Ma ei taha nõus olla. Kui mõtlen enda kaalukogumise teele, siis alguses hakkasin nägema ohtu just kaalunumbris. Peeglisse vaadates polnud justkui häda midagi aga vat see number kogus tuure. Kui see jõudis lõpuks tõusta selliseks kui oli viimase raseduse lõpus, siis sain aru, et midagi on ikka väga valesti. Samas peeglist võis näha juba küll, et võiks olla ikka veidike vähem seda ümarust aga hullu polnud ikkagi veel midagi. Ka kaalu langetamise teel oli mul vahepeal selline tunne, et ma olin väga rahul numbriga aga peegelpildiga ei olnud sugugi rahul. Olin siis maha võtnud 10 kilo ja ilmselgelt oli peegelpilt oli palju kaunim kui jaanuaris alustades aga nägin peeglis vaid neid kohti, mis pole nagu päris see... Nüüd kui olen 15 kilo alla saanud, olen tõesti lõpetanud vigade otsimise ja oma peegelpildiga rahu teinud ja ka kaalunumbriga. Tundub, et seda enam tekitab vastumeelsust see, et pean veel toitu kaaluma ja trenni tegema, nüüd tahaks end taas lõdvaks lasta aga mõistus tõrgub, sest ma tean, et siis pean varsti taaskord alustama kaalulangetust ülekaalulisena :) Seega jonnin ja ponnistan ikka edasi oma kavaga. Loll aga järjekindel öeldakse selle kohta vist :) Eks sellel teel on kõigil omad mõõnad ja omad tõusud. Kahjuks ei jää see eufooria, mis alguses tulemusi nähes meid tabab, lõpmatuseni kestma aga eks iga inimene peab siis tegema otsuse, mis on talle tähtsam, kas tervislik toitumine ja eluviis või ajutised naudingud. Hetkel püüan leida sellist keskteed, see tundub kõige mõistlikum. Elame näeme