Minu jaoks on hästi kummaline see, et inimene ei saagi vist rahul olla, ikka on nina vingus. Kui jaanuaris alustasin, näitas kaal mulle punast tuld st korrask lõi 80 kilo ette. See tundus ikka ulme number ja tegelikult ikka oli ka. Vaatasin end peeglist ja võdistasin õlgu...kole. Samas sai sed kõike ju kenasti riietega ära peita...no vähemalt osaliselt. Nüüd vaatasin eile peeglissse ja ikka rahul ei ole. Vahepeal olin väga rahul. Nii umbes paar kuud tagasi, kuigi siis kaalusin rohkem. Nüüd aga enam pole, näen ikka rasvapolstrit ja lõualotti. Enam ei oska rõõmu tunda sellest, mida olen juba saavutanud, vaid näen seda, mis veel vajaks silumist. On see ohumärk? Küllap vist. Selline mõtteviis ei tee kindlasti mitte head. Kummaline on see, et mõõdud ei ole suurenenud, ka need vähehaaval vähenevad edasi aga silmad näevad vist just seda, mida ise tahavad.

Mõnes mõttes teeb see olukord mind kurvaks. Motivatsioon kaob ära. Miks üldse pingutada, kui endale ikkagi ei meeldi.. Enam ma ei tunne uhkust, et olen 12 kilo alla saanud, teen väheke sporti jmt Mulle tundub see niivõrd tavaline, sest väga paljud mu ümber teevad seda...kui kaua nad seda suudavad, eks ole näha aga pigem rõõmustan nende edusammude üle, sest neil liigub kaal ikka oluliselt kiiremini. Kevadest alates on minu kaalu langemise keskmine kiirus 1 kilo kuus. Kusjuures ei ole vahet, kas olen olnud patuvaba või patustan kõik päevad. Laias laastus on tulemus sama. Jaa, minu kaal näitas täna jälle 68,0 st ehk juba homme on see alla 68 aga see on juba 4 või 5 nädal nii, et kuskil keset nädalat sellist kaalunumbrit näen :) Seega on reaalne, et oma 65 kilo juurde venitan ehk jõuludeks :P Samas oleks ka see pealtnäha ju imeline...15 kilo kergem kui eelmistel jõuludel.

Huvitav on see, et tegelikult mulle meeldib kava järgi süüa, nii on palju lihtsam, ei pea ise eriti nuputama. Ka trenn meeldib...kuigi viimasel ajal pole enam nii vaimustunud sellest. Tahaks minna nt rattaga sõitma, lihtsalt seiklema, mitte tuimalt asfalti mõõtma. Ma olen alati seikleja tüüp olnud, ei mõista neid, kes suurtel teedel sõidavad või ka nendel kergliiklusteedel, mis suurte teede äärde tehtud on, jooksevad. Miks ei minda metsa, loodusesse, värske õhu kätte. Ei kujuta ette, mida need kopsud seal heitgaaside sees teevad aga jah...igaühele oma. Kellele miski meeldib, mis mul ikka nuriseda ja imestada. Hea, et üldse liigutakse. Hea, et mina üldse liigun, mitte ei istu end laiaks nagu varem :)

Saigi siis üks kohustuslik vinguviiu ka siia jälle kirjutatud. Täna kohe on paha päev ja paha tuju, eks seda peab ka olema, eksole. Tahaks hirmsat moodi puhata. Lihtsalt magada lõunani ja vaadata pool ööd telerit...vähemalt saab varsti tööpäev läbi. Homne on kindlasti tänasest parem..