Istun köögis ja valvan omletti. Omlett singi ja tomatiga, retsept mis võlus vist mu mehe kunagi nii ära, et mulle ettepaneku tegi :D Tegelikult see polegi nali, siiani soovib ta igal võimalikul korral just seda sööki. Ja ma ise armastan seda ka. Varem ma ei osanud omletti teha ja olen väga rahul, et selle nüüd ära õppisin. See on suisa pähe kulunud, need koostisained ja kui palju neid panna tuleb. Eks kui kunagi kaal hakkab kuskile poole jõudsamalt liikuma, siis tuleb hakata uusi numbreid õppima aga praegu on see nädalavahetuste hommikutel nagu aamen kirikus.

Tegelikult peaks küll hoopis asju pakkima. Eile olin ikkagi nii äpu, et ei teinud midagi, ahjaa vaatasin telekast filmi. Seegi selline asi, mida ma väga teha ei suuda. Mitte ei viitsi ühte ja sama asja nii kaua vaadata :) Kuna ma pool päeva maha magasin, siis muidugi öösel und ei tulnud. Õigemini jäin küll ruttu magama aga millegipärast ehmatasin üles ja siis vahtisin tükk aega lakke, arutlesin tööteemadel...no et kas peaks ikka uut töökohta vaatama ja nii see aeg läks. Kellalt vaatan, et siiski olen täna maganud rohkem kui eelmistel öödel, isegi 4 tundi kopikatega. Eelmised ööd olid 2 tunni kanti. Paneb muretsema, kas see uni mul tõesti nii hädine on. Peaks vist ikka arstiga rääkima ja mingeid uuringuid tegema. Aga nüüd lasen siit jalga, omlett on varsti valmis ja laps nõuab putru ja mees nõuab, et asju pakiksin, sest peaksime juba 50 minuti pärast olema koolimaja juures, et suurem plika kaasa võtta ja Narva poole teele asuda. Õnneks olemine hetkel nii hull ei ole kui eile. Ahjaa, öösel ehmatasin seet´õttu üles, et ma ei saanud enam hingata, kõri oli kuidagi kuiv ja vastik. Meenus :) Aga teile kõigile, palun ärge jääge haigeks, väga vastik on see ikkagi...