Olen täna nii rahul endaga. Rahul ja õnnelik. Üle pika aja tegin korraliku mõõtmise ja kaalumise, koos rasva jm näitajatega. Viimati olin kõik mõõdud võtnud novembri alguses ja rasva jm mõõtsin vist oktoobris ja tulemused on muutumatud. Õigemini on rasva vähenenud ja vee jm vajaliku osakaal suurenenud ning mõõdud täpselt samad. Kaal oli samuti täna 64. Seega ideaalne. Ausalt öeldes ei osanud seda lootagi aga seda suurem on rahulolu. Enda, oma elu ja maailmaga rahulolu :) Kaks aastat tagasi olid jõulud minu jaoks väga rasked, olin kriitilise piirini jõudnud ja pidin tegema otsuse, otsuse mis muutis minu ja mu laste elu kardinaalselt. Ühel hetkel oli mul pere ja lastel isa ja väliselt oli kõik ju enam-vähem ning järgmine hetk oli vaid tühjus. Jõuludel oli mul mees ja aastavahetusel enam mitte. Tegelikult olin juba otsust tehes kindel, et see on ainuõige samm. Nüüd saab sellest ajast 2 aastat ja ma olen täiesti teine inimene. Jah on olnud raske ja eriti lastel aga miskitmoodi oleme suutnud eksiga lastele pakkuda ehk isegi rohkematki kui abielus olles. Igatahes olen taas leidnud üles iseenda. Muidugi on veel pikk tee minna nt täna avastasin, et käes on aeg, kus peaks mõtlema mida ma tahan. Mina. Ma tõesti ei tea seda. Raske on vastata küsimustele, mis mulle meeldib jmt aga nüüd on mu elus inimene, kes tahaks seda teada, keda tõesti huvitab. Ja mind huvitab ka :) Mu maailm on pidevas liikumises ja muutumises. Mnjah, jäin siin nüüd heietama.

Maailma muutumisest rääkisime ka mu õega täna. Kus ta rääkis oma eilsest lastega teatris käimisest. Kuidas lapsevanemad istuvad etenduse vaatamise asemel FBs ja egavad oma helendava ekraaniga teisi. Lisaks oli keelatud filmimine aga filmijaid olevat olnud kümneid ja kümneid. Miks inimesed muutuvad sellisteks. Ebaviisakad ja hoolimatud...pigem ütleks et rumalad ja harimatud. Ometi on meil ju enamus üsna haritud, no keskharidus ju ikka olemas, mis peaks andma üsna head eelised. Ütlesin õele, et maailm muutub ja sinna ei saa midagi teha...kahjuks. Peame harjuma, et enam ei olda üksteise vastu hoolivad ja tähelepanelikud, maailma nabaks on igaüks ise. Lihtsalt loodan, et ise selliseks ei muutu, et näen enda ümber ka teisi ja oskan igas olukorras jääda väärikaks ja viisakaks. 

Tegelikult peangi end nüüd jagama oma haigele lapsele. Tal on ikka palavik, midagi muud nagu polegi, veidi nagu rögiseb ka vahepeal kurgus, ehk saab ruttu terveks.