Tunne on täna kuidagi parem ja optimistlikum kui viimastel päevadel. Eile õhtul utsitas mees veel, et läheksime rattaga sõitma. Ei viitsinud küll aga samas tal oli nagu õigus ka. Täna tulevad juba lapsed koju tagasi ja siis on veidi keerulisem õhtul end välja ajada. Lastega koos võiks sõitma minna aga siis trennina seda kirja panna küll ei saaks :) Ega see eilne ka trenn just olnud. Naha sai märjaks küll aga see pigem harjumatust liikumisviisist kui pingutusest. Sõitsime vaid 5 km. Muidugi üks osa sellest oli mäkke tõus, mille kohta alguses ütlesin, et sinna ma küll ei suuda sõita aga sain hakkama. Vahest tuleb ette võtta asju, mis tunduvad võimatud :) 

Muidu kulges kogu eilne päev koristamise vaimus, tahtsin laste toad korda saada enne nende naasmist. Ega seal väga hullu olnudki, lihtsalt tahtsin veidike asju sorteerida ja ebavajalikku ära visata. Lastel on ju igat paberitükki jm eluliselt tähtis vaja alles hoida. Vahest ikka hävitame asju ka nendega kooskõlas, või pigem ei hävita, anname asju ära. Näiteks nüüd pakkisid nad kotitäie mänguasju kaasa, et maale viia ja jättagi sinna. Loodan tõesti, et see kotitäis täna taas meie uksest sisse ei tõsteta :D

Täna on plaanis siis teha taas üks korralik lihastrenn, hetkel on vaim valmis. Kirjutan siinse blogi ära ja võtan kohe asja käsile. Muidu aeg läheb ja enne kui arugi saan, on aeg mind nurka surunud. 

Täna üle mitme päeva, alustasin päeva ka kaalumisega. Tulemuseks 68 kilo täpselt, ei saaks öelda, et ma rahul olen aga veidike on siiski langenud. Usun, et selline lihtsalt trenni tegemine erilist tulemust ei annagi. Siis on isu parem ja söön rohkem ja siis ikkagi kaal seisab. Aga tahaks saada vähemalt võhma juurde. Eile õhtul olin ikka päris väsinud. Olen nüüd mõned hommikud püüdnud enne 8-t voodist end välja ajada. Nii saan mehega koos kohvitada ja jutustada, enne kui ta tööle läheb. Aga kui aus olla, on see ikka paganama raske. Esimesed minutid istun laua taga täiesti äpuna, hea et tukkuma ei jää :) Lisaks siis eile kraamisin pool päeva ja lõpuks see rattasõit. Peale kõike istusin teleka ees või pigem lamasklesin, sest istuda enam ei jaksanud. Ja kui magamistuppa läksime, oli sealgi üllatus, mis algselt une küll minema pühkis. Mees hakkas rulood alla laskma ja sealt lendas välja vapsik. Ega ma neid otseselt karda aga sellises väikeses ruumis oli teda üsna hirmus vaadelda. Esimse hooga ei teadnud ka, mida teha. Meie segadust ära kasutades lipsas ta kuskile peitu. Nägin, et oli kapi juures aga hiljem teda leida ei suutnudki. Ainus võimalus oli end maha rahustada mõttega, et küllap ta öösel pimedas lendama ei kipu ja jäi lootus, et ta kuskil padja või teki all peidus pole. Öö oligi rahulik aga hommikul juba enne 6t ärkasin sumina peale. Selle peale hüppasin kohe voodist aga osava lendajana oli sumiseja juba praokil rõduukse vahelt ära lennanud. Igatahes loodan, et talle see ööbimispaik meeldima ei hakanud, rohkem ei tahaks küll sellise kaaslasega tuba jagada :) Vot, sellised üleelamised siis minul, nüüd aga tegutsema.