Mõni päev tagasi end peeglist vaadates avastasin, et ma polegi nii puhtalt pääsenud oma kantud kolmest rasedusest, kui siiani arvasin. Ju on kõhul seda polstrit nii piisavalt olnud, et lõtv nahk ei paistnudki välja :P Nüüd aga kui kummardada vm moodi end keerata, on siiski näha midagi. See ei ripu mul küll, nagu paljudel teistel sünnitanud naistel aga ikkagi, mingi nurga alt on seda näha. Kas ma pelgan seda...ei kindlasti mitte, oli lihtsalt selline huvitav hetk, kus mõtlesin, et mismoodi see nüüd siis tekkinud on. Seega on ka ilmvõimatu päris siledat kõhtu endale ette saada, selline nahk enam tagasi ei tõmba vist, vähemalt minu eas mitte. Kuid muidu olen üldmuljega rahul. Selga venitan number-paar väiksemad riided kui aasta tagasi ja minu kasvuga on M suurus täiesti ok. Enam ei kujuta ettegi, kuidas oleks 15 kilo raskemana elada. Kummaline, et need kilod hiilisid nii vaikselt ligi, et ei saanud arugi. 

Päevad lähevad mul ikka vana rada st püüan jälgida toitumiskava võimalikult suures ulatuseses. Ja püüan ka trennid ära teha. Toitumisega ma viimased kuu aega väga sinapeal pole, on tekkinud igasugu isud ja pidevalt tahaks käega lüüa. Aga ma olen visa ja end murda väga lihtsalt ei lase. Praegu nt nosisin paar peotäit pähkleid lisaks lõunasöögile. Lõunasöögil oli kaasas maksa umbes 20 graami vähem kui on ette nähtud, ehk seetõttu jäi kõht tühjaks aga olen õnnelik, et ette ei saatunud mõni komm, sest magus oleks vast hullem väljavaade olnud kui pähkel. Hea meelega jätaks need pähklid nüüd õhtusöögina kirja aga kõht on siiski nii hele, et tõenäoliselt see mul ei õnnestu. Seda enam, et ka täna on vaja peale tööd kohe minna lastevanemate koosolekule ja täna tõesti enne koju minna ei jõua, pean hoopis varem töölt ära minema, et kohale jõuda.

Trenniga on ka pahad lood. Mingil hetkel on kadunud motivatsioon. Kui varem oli küll vastumeelsust ja väsimust, mis panid mind trenni edasi lükkama, siis nüüd on kohe täielik vastikus. Eile sundisin end intervalljooksu tegema aga tegin väga ülejala st ei pingutanud, nagu tavaliselt. Sellisena aga pole asjal ju mõtet. Kui oled ikka hingega asja juures, siis tulevad ka tulemused. Ometi on minu praeguseks eesmärgiks treenida vastupidavust ja lihaseid...no mismoodi siis kui ei taha :) Ka laupäevaks juba tunnen, et ei taha minna sinna trenni. Tahaks lihtsalt puhata ja mängida ja koristada elamist aga sellist aega ei paista kohe kusagilt. Positiivne on see, et nädala-paari pärast peaks laste isa naasma oma tööreisilt, ehk siis tegeleb tema mõnda aega rohkem lastega. Muidugi mõistan, et ega ta saa ka kogu kodus oleku aja 100% nendega olla aga kasvõi mingi aja, et saaksin natuke puhata.