Nii, olen taas siin ja püüan ühe kirjutise sulest välja imeda...või no, igem ikka arvutiklaviatuurilt aga mõte jääb samaks. Nädal on möödunud sellest kui taasalustasin ja olin üsna positiivselt meelestatud selle kohapealt. Tegin siis ära 2 trenni, õigemini küll 1,5. Lihastreening oli lihtne, uskumatult lihtne aga järgmisel päeval aeroobsega alustades tabas mind ebaõnn ja astusin midagi jalga. Kuna mul on kodus kassid, siis vahest on juhtunud, et paljajalu või sokkis trenni tehes, torkab mõni karvaude jalga ja hakkab segama, nii ka sel korral. Samuti olid lapsed imestusest punnis silmadega mulle kaasa elamas ja kõike pärimas ja uurimas, mis segas niivõrd, et lõin käega ja jätsin siis pooleli. Lastele uli üllatuseks see, et emme taas trenni teeb ja miks küll ometi...mlle peale ma nagu ei osanudki midagi vastata. Miks ma üleüldse proovin taas alustada trenniga, hea küsimus. Lihtsalt tahan saada taas liikuma, tahan et lihased ei ragiseks ja poleks kanged koguaeg. Tahaks suuta vabalt hingata ja liikuda, mitte et ma seda ei suudaks aga viimasel ajal on miski häirima hakanud küll. Lihased tõmblevad ja ei lase enam korralikult magada, eile vaevas mind õhupuudus ja tundsin end päris halvasti. Ise arvan, et olen tiba külma saanud, ka nohualge annab kuskilt ninasügavustest tunda ja ajas hirmsasti aevastama. 

Ülejäänud nädal aga libises üldse kuidagi käest. Küll polnud õige aeg trenniks nt oli kõht just täis pugitud või vaja kuskile minna või siis lihtsalt ei viitsinud. Täna võtsin end taas käsile ja tegin lihastreeningu ära. Ja oi kui raske täna oli seda teha. Ei tea, millest selle tegemise raskus oleneb, üha rohkem tundub, et asi taandub paljuski motivatsioonile ja tahtmisele, tiba ka üldisele tervislikule seisundile. Mäletan, et päris alguses ei suutnud ma algajate trenni harjutusi kõiki ilusti teha ja higistasin nagu loom aga ometigi, oli tunne hea. Nüüd ei higista ma eriti aga no nii raske on end sundida end liigutama, kohe füüsiliselt on raske. Eriliselt jõuetuna tundsin end seina najal istumise ajal, no kohe oli reies kramp ja ei saand olla ja muidugi kätekõverdused, minu nö lemmikud. 

Pean teile tõdema, eriti alustajatele südamele panema, kui olete alustanud, siis andke aga takka, seni kuni olete saavutanud selle, mida soovite. Korra reelt maha hüpates on tagasi ronida ikka kordades-kordades raskem. Vaatamata sellele, et mulle on see süsteem selge, tean kuidas on lihtsam sööki valmistada, kuidas toiduaineid valida, kuidas raha ja aega kokku hoida jne jne ja ei aiata isegi see, et olen 200% kindel, et see kava toimib (olen ju juba 15 kilo alla võtnud), on siiski hiiglama raske leida motivatsiooni ja püsivust. Leida seda miskit, et taas 100% pühenduda. Aga ma püüan siiski, püüan kergema elu poole, parema tervise poole...ma olen selle ju ära teeninud, mu kallid ja lähedased on selle ära teeninud, et tunnen ennast hästi ja nemad ei pea minu pärast muretsema, seega...kasvõi teosammul aga siiski edasi!