Ma ise ka imestan, et juba on käimas 9. päev kavaga. Ausalt öeldes tulemusi on siiski veel 0 :D aga olemine on veidi parem. Ei ole sellist kohutavat väsimust kui oli varem. Tegelikult ma ju ei tea, kas selle parema olemise on tinginud tõesti kava järgimine või see, et hakkasin vitamiine ja Omega-3 võtma.

Täna on väljas haruldaselt ilus ilm. Kuigi on 5 kraadi külma, tundub nii soe ja mõnus. Siiani puistab vaikselt ka lund juurde ja on täitsa kena juba. Hommikul ehmatas lumemütsi all olev auto küll natuke ära aga tegelikult on mõnus. Usun, et lastel täna eriti mõnus kelguilm. Siin nägin esimest korda, et lasteaias mitte ainult ei räägita, et käiakse iga ilmaga õues, vaid tõesti seda ka tehakse. Koolis on samuti keset päeva 45 minutit vahetund, kus aetakse lapsed õue. Ma ei oska öelda, kas asi on selles või lihtsalt sobivamas kliimas aga lapsed ja ka ise, oleme olnud siiani terved. 3xptüi. Koduski vahest lähevad veel pimedas kelgutama. Maja kõrval on meil selline väike mägi ja seal väga mõnus neil liugu lasta. Järgmisest nädalast saab väiksemast eelkooli laps. Ta nii ootab seda kooliaega ja suurem ka ootab, et õde koolis juba oleks. Saab siis toetada ja õpetada, see talle sobib ja meeldib. Väiksem aga ei salli eriti kui vanem õpetab, sest tunneb end samasugusena ja sama targana. Huvitav on neid jälgida.

Ah jaa, et siis kavast rääkides :D Eile sain üsna hästi hakkama, õhtul küll ei viitsinud kama teha, vaid sõime juustu ja õuna. Päeval ostsin just õuna ja tekkis nii vastupandamatu isu selle järele ja natuke laiskust ka :) Teised söögikorrad olid enam-vähem korralikud.  Täna on läinud pisut kehvemini. Väljas lõunatades võtsin kapsahautist aga ei suutnud vastu panna mannavahule. Ma pole eriline magustoidu fänn kunagi olnud aga see oli nii isuäratav, et viskasin kogu mõistuse nurka ja vitsutasin ka selle endale sisse. Koju jõudes tundus kommi söömine ka jube hea mõttena, seega sõin ühe kommi ka lisaks ja nüüd mõnulen. Isegi pole erilist süümekat, et nii tegin, hakkab see vana rahu ehk tagasi tulema. Naasnud on ka see harjumus, et pean enne söögitegemist retsepte lappama ja kõike kaaluma, see oli nii pikalt mu elu osaks, et nüüd tundub see täiesti loogiline tegevus. Enam ei mäletagi, et mismoodi teisiti saaks. Kui toit valmis, siis küll teinekord võitlen endaga, et  ikka kaaluks enne kui söön aga saan veel hakkama. Eile tegin kana poolkoibi ja siis oleks hea meelega küll veel söönud. Eks iga asjaga peab harjuma, mõni asi tuleb lihtsamalt ja teine raskemalt aga loodan, et tuleb päev, kus avastan, et olen muutunud veidike õhemaks...lootus sureb viimasena.