Uus nädal ja mina ikka jätkamas. Aitäh teile, kes mind eile lohutasite ja meenutasite, et viga võib olla ka väheses vee tarbimises. Seega täna püüan rohkem juua. Tegelikult pole ma kunagi suur vee tarbija olnud aga nüüd suisa janutab, eks siis püüan oma keha rohkem kuulata.

Täna on mul hoopis parem olemine. Ju oli eile mingi eriline kuu faas või magnettorm, mis tuju nii ära ajasid. Olen suutnud täna päris mitu asja korda ajada, mis varem kuidagi venima olid jäänud. Muidugi aitas ka õhtune vestlus mehega, kes püüdis mind samuti lohutada. Ainus, mis hakkab vaikselt häirima, on kirju suve aimdus. Juba hakkavad tulema igasugu üritused jne. Aasta aastalt olen kodusem ja ei igatse sellist ringi tormamist sugugi. Seetõttu võib öelda, et kodus istumine sobib mulle vägagi hästi. 

Vahepeal tegelesin õhtusöögiga. On asju, mis panevad ikka veel imestama ja on asju, mis lähevad ludinal. Kindlasti on mul lihtsam kui alustajal. Vähemalt orienteeruda neis retseptides ja koostisainete vahetamised jmt on mul endiselt veel meeles. Ka poes on kergem vast kaupa osta. Raskem aga on enda motiveerimine. Alguses oli see kuidagi lihtne ja käis möödaminnes. Nüüd pean ikka päris palju mõttetööd tegema, et saaks end kuidagi reele. No seni kui ma trenni ei tee, ei saa ju veel ka end ree peal olijaks nimetada :) Täna õde rääkis juba kevadest ja jooksudel osalemisest. Veel aasta tagasi oli see minugi unistus. Nüüd aga tundub see üsna võimatuna. Samas...võiks ju. Praegu jooksmisega alustada oleks muidugi rumal. Kui ikka esimese 10 meetri peal hingeldama hakkad, siis 10 miinuskraadiga vast ei tasuks õue jooksma minna :) Järgmisel nädalavahetusel on plaan minna matkale Vargamäele. Suuremale plikale pakuti, et lähevad Kodutütardega, siis mõtlesin, et võiks ju minna perega. Kuue aastasele väikeõele on 5-6 km täitsa paras maa kõndida. Soe tee kaasa ja oleks tore päev. Suvel viisin nad esimest korda jooksuvõistlusele ja olid oma medalite üle väga õnnelikud ja tahtsid veel minna. Nüüd mõtlesin, et panen suurema  ujumistrenni. Siin muidu käivad nii lasteaia kui algklasside lapsed kohalikus basseinis ja kõik oskavad juba ujuda. Väiksem hakkas käima paar kuud tagasi ja nüüd oli õnnelik, et ujus ilma nuudliteta esimest korda, suurema klass aga hakkab veebruaris ja äkki hakkavad norima, et miks ta ei oska. Nüüd on piiga ise nii elevil, et tema hakkab trennis käima. Ma ise pole kunagi olnud spordiga sina peal, pigem see, kes jooksjaid nähes pihku itsitas. Nüüd tahaks küll ise paremas vormis olla ja suuta end rohkem liigutada ning pihku enam ei itsita...omamoodi areng seegi :D