Eile õhtul olin nii tubli ja vorpisin teha kotlette Ise olin endaga nii rahul, et tegin lausa kaks portsu. Täna oli nii hea kaasa võtta ja oli täitsa maitsev ka aga poole söögi pealt tabas mind järsku arusaam, et poole kokkamise pealt ma unustasin ära, et teen kahte portsu. Seega tegin kõik valmis, pakkisin kokku ja töna sõin kõik korraga ka ära!! No mis teha, kõhust ju kätte ei saa enam. Täitsa kurb kohe, et selline kapsapea olen :) Püüdsin siis meenutada, kas ka kartul sai kahekordse portsuna või ei. Ei meenunud. Plaanisin kaaluda vaid ühe aga pole aimugi, mismoodi tegelikult toimisin. Koju jõudes aga olin kohutavalt näljane. Kui algselt arvasin, et jätan need 2 portsu siis lõuna ja ka õhtu eest, siis oleks nagu kõik õige aga ei suutnud söömata olla. Siis mõtlesin, et ok...kartuli asemel kaalun endale leiba ja ühe õlikoguse eest võid sinna peale aga ikkagi pole ma ju kindel kas see leib-kartul sai nüüd õieti või topelt. Lisaks ampsasin ka õuna...suurest ahastusest :) Ja nüüd ei suutnud enam kuidagi vastu panna makaronidele hakklihaga...täitsa tavalised makaronid siis. Tegin lastele ja üks taldrikutäis jäi järgi ning noh...kui pulgad läinud, mingu trumm ka või oli see nüüd vastupidi :D Sõin selle taldriku tühjaks. Eks püüan nüüd hilisõhtust kah loobuda ja kindlasti trenni teha, et asja veidikegi tasakaalustada aga ega see õige asi ole :P Hetkel panin keema rabarberit stevia ja kaneeliga. See ju puhas vabavara, joon seda õhtul siis kui nlg murdma hakkab. 

Osa minust tahaks selle jama peale naerda, olen ju ikkagi optimist ja positiivne inimene, samas teine osa tahaks vihastada, et nii otu olen ikka :) Kuidas saab inimene poole kokkamise pealt unustada seda, et teeb 2 portsu mitte 1. Täiesti arusaamatu ikka... Ja kui päris alustades oleks see ju mõistetav aga olen üsna pikalt juba selle kavaga tegelenud ja ikka tekivad sellised apsakad. Usun, et need jäävadki tekkima. Kord läheb untsu üks, siis teine asi. Olen ju ka lihtsalt inimene :) Samas kui vaadata suurt pilti, siis on kõik hästi. Kindlasti on neid, kes ei suuda 4 kuud kava jälgida ja loobuvad kiiresti aga mina pusin edasi. Vähemalt tegi see mind tibake erksamaks, peaks vist veidike rabrberikookui ka tegema, oleks homme laululaagris hea ampsata lõunaks. Lisaks vaja lastele valmis panna homsed sünnipäeva asjad ja riided, endale joogid-söögid kaasa. Tuleb pikk päev mis on täis laulu ja muid tegevusi. Põnev!