4 kuud olen siis selle fitlapiga koos püüdnud end harjutada tervislikuma toitumise ja suurema kehalise aktiivsuse poole. Ikka päris pikk aeg kui nii hakata vaatama. Viimane kuu on olnud küll alla igasugust arvestust :) Vaid miinus 1 kilo ja sedagi nii nibin-nabin. Täna hommikul olin kaalu jälle 200 grammi tagasi võtnud. Õnneks ma selliste asjade pärast ei muretse. Kaal on praegu selline, et ma ei pea muretsema kui see kiirelt alla ei lähe. Olen normaalkaalus ja ega ma igatsegi kondiseks end süüa. Tahaks ikka normaalne välja näha :) Muidugi oleks see 5 kilo täitsa paras veel maha võtta ja oleksin ka siis veel paras aga siiski pole mõtet päris hulluks minna sellega. Põhiline on olla normaalkaalus igas mõttes. Olulisem on ehk see, et olen kehaliselt aktiivne. Üks päev jooksin kolmandale korrusele ja olin üsna imestunud kui seda suutsin ilma hingeldama hakkamata. Tegelikult tahaks küll juba laupäeva, et näha, mida need mõõdud ka teevad. Sel nädalal olen vaid korra trenni teinud, no eile oli see lasteaia spordikas ka pisut trenni eest aga kirja ma seda ei pannud. Täna püüan ka teha ja eks siis näha ole, kuidas järgmised 2 trenni siia järelejäänud nädalasse ära paigutan :D

Täna saab parimaks uudiseks pidada seda, et mu väikeõde tegi ka esimesed sammud, et alustada fitlapiga. Hoian talle pöialt, et ta suudaks selle kohanemisaja üle elada ja liikuda selles suunas, et ta ise oleks endaga jälle rahul. Ise olen küll saanud palju enesekindlust juurde kui kaal vähenes. Ometi pole ma ülekaalulisi kunagi viltu vaadanud. Pigem olen arvamusel, et ülekaalulised on tunduvalt elurõõmsamad kui saledad. Kuidagi on sellised toredad mu teele sattunud. Aga kui endal kaal tõusis, vajusin justkui kokku. Lõpuks juba häbenesin tänavailgi käia. Ometi oli mul ülekaalu vaid 5 kilo. Kui vaatan nüüd fitlapis osalevaid daame, siis ma ei kujuta ettegi, mis nende südameis toimub. Imetlen nende ettevõtlikust ja pühendumust. Kui mina olen suure hädaga alla saanud 10 kilo, siis nemad on kaotanud 15-20, mõni rohkemgi. Imetlusväärsed inimesed.