Olen nüüd 2 päeva kenasti kava jälginud ja sellega endale 1,1 kilo juurde keevitanud ;S Ausalt öeldes see vähenegi motivatsioon, mis varem oli, hakkab kaduma. Tegelikult ma mõistan küll, et need 6 päeva enne seda, mis reelt maas olin, põhjustavad seda aga kurjaks ajab ikkagi. Selle 6 päevaga ei tulnud grammigi juurde ja nüüd...kui olen taas korralik...prr. 

Aga see selleks, on ennegi selliseid tüuse olnud ja kogemus ütleb kui alla ei vannu, siis kaovad need grammdid pea sama kiirelt kui tulid. Kahju on küll sellest, et homme on vahe eesmärgi päev st peaksin oolema siis 65 kilo aga olen, täna hommikuse seisuga, 67,7. Ehk homme on vähem...aga alla 66 ma ikkagi ei kuku enam. Seega tuleb taas uus eesmärk seada ja edasi rühkida. Tegelikult pole mul vaja eriti kurvastada. Kui jaanuaris alustasin, oli mu eesmärgiks kaal saada 75 peale :) aga nüüd rühin juba 65 poole. Kui lugeda mingeid kaalude ja pikkuste suhtetabeleid, pole ma ju sugugi veel normkaalus aga samas kui arvestada minu vanust, siis on olukord tipptopp ja võiksin ka vabalt säilitama hakata. 

Trenniga sain täna samuti kenasti hakkama. Päeval tegin raskema kava. See on ikka päris väsitav ja raske, ajas hulupööra hingeldama. Õhtul aga võtsin end kokku ja läksin...jooksma. Jajah, elus esimest korda läksin ekstra seetõttu välja, et joosta. Olin terve päeva seda mõtet heietanud, no mitte ainult tänase päeva :) aga alati oli midagi halvasti...küll päike ere, küll vihma sadas, küll inimesi palju liikvel... Endalegi ootamatult otsustasin veidi enne 10t õhtul, et nii, nüüd ma lähen. Ja läksingi. Ja mis kõige toredam, ma jaksasin joosta. Alguses vihtusin kohe pea 5 minutit jutti. Oleks kindalsti veelgi jaksanud kui lõpus poleks järsk mägi olnud, jooksin sinna osta ja siis sai võhm otsa. Jooksingi maastikul, kus oli kitsas jalgrada pankranniku serval ja järsud üles-alla küngaste peal lisaks, Maa iseenesest polnud pikk, olin ära vaid 20 minutit aga seal jooksmine üsna raske ja tähelepanu nõudev, üks vääratus võib lõppeda vägagi halvasti aga ometi meeldib mulle see üles-alla-sinka-vonka jooksmine. See, et pead säilitama äärmise tähelepanu, annab jooksule selle naudingu. Ma ei mõista inimesi, kes jooksevad kuskil sirge asfaldi peal. Aga eks igaühele on oma. Tahaks niiväga, et suudaksin seda joont nüüd jätkata ja käia igal õhtul väikse tiiru. Varsti muidugi on õhtud nii pimedad, et sinna jalgrajale enam ei tiku aga siis ehk olen juba nii palju julgust kogunud, et julgen linnatänavail tiirutada. Om küll asfalttee aga saab ehk põigata läbi parkide vmt. Mingi aeg sügisel peaks olema töö juures jälle heategevuslik jooks. Olen käinud seal 2 korda kõndimas, ehk saaks sel korral juba joosta...no osa maast vähemalt. Päris seda 5 kilomeetrit ma küll joosta ei jaksaks :D