Lõpuks ometi kodus! Kõht endal ja perel ka täis söödetud ja nüüd siis arvuti taga lõõgastumas. Tegelikkuses olen tänasest päevast suisa väsinud. Olen juba mitu korda suutnud lapsi magama utsitada ja siis vaadanud kella, et see alles nii vähe. Ega ei teagi, miks ma nii väsinud olen tänasest. Hommik algus juba 10st st siis tõusin diivanilt ja hakkasin sättima linna sõiduks. Käisin tööbüroos karjäärikonsultandiga vestlemas. Oli tore sundimatu vestlus, kus sain ka niisama asjadest rääkida. Põhimõtteliselt ei saanudki muud teada kui kinnitust, et minu mõtted ja suunad on õiged ja andkuma aga minna. Lisaks jõudsime selleni, kuidas selline pikk töötuaeg inimest sisemiselt lõhub st kaob motivatsioon ja optimism, enam ei usalda ennast, ega teisi. Olen end ikka optimistiks pidanud aga nüüd maadlen käegalöömise meeleoludega. Kui aus olla, siis on kava jälgimine isegi natuke selles võitluses kasulik. On midagi, millega pead järjepidevalt iga päev tegelema. Ka see blogi kirjutamine on seepärast hea, kuigi vahest ei viitsi aga pärast on päris hea tunne, et ära tegin :)

Siis tulin sealt koju, sain tunnikese kodus olla ja sõitsin lapsega linna tagasi, tal ju ujumistrenn. Tema trenni ajal kammisin poode, sest eile sain teada, et varsti vaja väiksemale mesilase kostüümi. Põhimõtteliselt on mõte ja enamus osiseid olemas selle jaoks nüüd. Koju saimegi lõpuks veidi peale viit. Siis tegin lastele süüa ja siis meile, siis veel sõime tükikese kooki. Tähistamaks pesamune eelkooli algust. Sain teada, et nende klassi lapsi tuli eelkooli kokku 28, pisikese maakooli kohta on see ikka väga hea tulemus. Tõenäoliselt tehakse siis kaks esimest klassi.

Ah jaa, vahepeal maadlesin mingi kummalise tõve käes. Kõigepealt läks suu seest katki, siis samalt poolt huul. Mitte ei tekkinud vill, vaid konkreetselt oli alguses paistes ja siis auk sees ning samal ajal tekkis ka nina sisse mingi valus koht. Ja ära need ka ei parane. Kusjuures suus sees tegi asja halvaks see kui sõin banaani, koheselt hakkas suu valutama, kuigi olin arvanud, et seal kõik juba paranenud. Ei tea, kas banaan võib ka kuidagi halb olla. Nüüd olen huule ka nii kaugele saanud, et vist paraneb, nina aga veel valus. Ei teagi, mis asi mind tabas ja kas need on seotud või lihtsalt juhus, et niimoodi tekkisid.

Veel avastasin, et oma eemaloleku ajal olen oma postituste arvult liidrirolli preili Keiule loovutanud...väga lahe, et keegi veel viitsinud on niimoodi kirjutada. Me vist oleme suht ühel ajal alustajad ka, igatahes mäletan teda küll siin. Nüüd kui ta ära, püüan talle lähemale hiilida :)