10 päeva...juubel nagu või :) Ei teagi mida sellest siis kirja panna. Täna tegin jälle mõõtmisi ja kaalumist ja tuleb heameelega tuleb tõdeda, et olen lõpuks algkaalu ja mõõtudesse tagasi saanud. Ma ei tea, kas selleks oli vaja 10 päeva erilise menüü järgi toituda või oleksin suutnud seda ka ilma selleta. Ilma sarkasmita aga, eks ikkagi olen lootusrikas, et asi ehk toimib ka sel korral ja sellises ulatuses, nagu mina kasutan. Hetkel olen üsna tujukas. Tuju kõigub kord üles, kord alla. Olen kergelt ärrituv ja kõik käib närvidele. Kõike tahaks selle söömise kaela veeretada, tegelikult ma ei tea, miks end nii tunnen. Õhtul pean lastega minema Türile, suurem võetakse Kodutütreks. Isegi see ärritab. Tahaks, et lapsed oleks edukad ja aktiivsed aga ise tahaksin end lihtsalt teki sisse mässida ja pikutada diivanil. See, et nädalavahetusel tuleb taas külla minna, see ka ei meeldi. Eks ma tunnen end ikka veel võõrana siin. Võõrad inimesed ümber, tuleb teha head nägu ka siis kui ei taha. Ise loodan, et see halb tunne siiski kaob kui mitte varem, siis kevadel ju ikka. Eile just mõtlesin sellele, et juba ootan kevadet. Aeg lippab küll ruttu aga keset talve ei tohiks sellist igatsust ikka endale hinge lasta ju :) Olengi kevade inimene ja armastan seda aastaaega teistest rohkem. Ka praegu tundub, et kõik praegused mured kevadel kaovad...ilus unistus, eksole :) 

Kui siis kavast natuke rääkida, siis pidin eile tunnistama, et portsud on muutumas taas minu jaoks pisut liiga väikseks ja kõht pole just tühi ja korisev aga natuke nagu jääks iga kord puudu. Näiteks on puudu üks komm :) Magusat tahaks küll. Viimastel aastatel avastasingi, et kui olen väga väsinud või tujutu, siis aitab magus sellest üle. Ja see ei peagi olema üüratu kreemitort või suur jäätis, vaid piisab ka väikesest tükikesest. Peaks vast koju ostma taas mõru shokolaadi. Ma pole küll selle sõber aga ka selle tükike aitab ja see tundub olevat leebem vahend kui laste kommikausi tühjaks söömine. Tegelikult olen enda üle üsna uhke. Lapsed saavad iga hommik ühe kommi ja selleks on meil üks sashlõki ämber, milles siis magusat igasugust ja lapsed sealt valivad. Annan neile kommi aga ise olen vast kord või noh...paar korda sealt kommi võtnud. Aga kreemitordi isu on küll. Mõtlengi, et täna selline suurpäev, et teeks lastele headmeelt ja endale ka ning ostaks väikse koogi või ootaks pühapäeva ära ja siis külla minnes sööks...kahte päeva ju ei tahaks raisku lasta. Ah, ei teagi mis teha sellega. Pealegi pole see sugugi mõistlik, kaal ju pole vähenenud, pole põhjust ka patustada. Igatahes tuleb mõelda ja kaaluda seda veel..