lõppes minu senise elu kõige pikem ja vastikum nädal....eile olid minu venna,48 aastase mehe matused,kelle viis endaga kaasa vastik ja halastamatu vähk...ta sai sellest teada poolteist aastat tagasi ja võitles terve eelmise suve-22 keemiat ei ole naljaasi ja me juba lootsime nii väga,sest ta nägi juba päris kobe välja ja ütles et enesetunne on ka nagu enam vähem,aga selle aasta algusest pandi jälle uus keemia peale ja siis suve algul oli aru saada,et nüüd tuleb lugeda veel kuid ja päevi ja eks tal olid oma eesmärgid seatud-1.september ,siis läks tütar esimesse klassi ja siis 9.september -abikaasa sünnipäev ja nüüd oli järgmine termin pandud 29 september,siis on meie õel sünnipäev,aga ei jõudnud....miks on elu nii pagana ebaõigane...vend oli loonud omale oma kätega kodu,käis tööl,laulis ,tegutses mitmel rindel, ei joonud ,ei suitsetanud...sporti ta väga ei armastanud,aga ta nägi ikkagi sportlik ja sale välja...meil poe taga unelevad mehed juba aastaid,iga jummala päev on nad auru all,tööl ei käi,kurdavad kehvale tervisele ja eluraskustele ja tiksuvad niimoodi...mitte et ma nende surma ootaks,oh ei...lihtsalt proovin aru saada,mis eesmärgid neil elus on...aga ei saagi aru...keegi lohutab sellega,et ta jääb su sinu südamesse alles ja teine ütleb,et mõtle et vaatab sind sealt tähe pealt ja mida veel....ma saan sellest kõigest ju aru,aga miks siis mul ikkagi veel nii paganama raske on...see on nüüd see koht,kui mõistus ja süda omavahel vastuollu satuvad...mõistus ütleb,et las läheb,tal on nii raske olla,et temale on minek ainult kergendus....aga süda karjub vastu,eiiiii,ei tohi veel nii vara kuhugi minna....ja mina olen seal kahe vahel ja mul on raske ja valus....