Superdiil enne uut disaini! Osta kohe!
Sulge
Uue disaini tulekuni on jäänud:

Ettekanne

Raffa tungival nõudmisel kannan ette, et olen ka elus. Kaalun – ei tea kui palju, aga kuna riided ei pitsita, siis ilmselt normkaalus. Liigun, aga ainult väljas. Söön, aga mitte eriti isukalt. Fitlap on viimased kaks kuud minu elust pmst kadunud olnud…

Augusti keskel tabas mind ränk kaotus – mul ei ole enam ema… Kuigi olin juba aru saamas, et teda kauaks ei ole, siis mina mängisin ikka mõttega, et ehk mõned aastad ikka peab vastu. Aga et nii järsku… Peab ütlema, et sellega on palju raskem leppida, kui ma eales oleks arvanud. Ärgu nüüd muretsetagu – ma olen täiesti elurõõmus ja igapäevaelus toimetulev, aga vahel, täiesti lambist, lõikab nagu noaga, et ma ei näe teda enam mitte-mitte-mitte kunagi… ja siis ma ulun nagu kolmeaastane, kes on üksi lasteaeda jäetud, et ma tahan oma emmet!

Kuigi esimesed nädalad aitas Fitlap mul isegi kainet mõistust hoida, sest vähemalt üks asi oli rutiinselt endine, samal ajal, kui kõik muu oli pea peale pööratud, siis taas end kogudes tekkis vastupidi täielik isutus ja vastumeelsus nii söögile mõtlemise, söögitegemise kui isegi Fitlapi vastu. 2 kuud ei suutnud ma lehte avades toitumiskava vaadatagi, vaid klõpsasin võimalikult kiiresti blogide lehe lahti. Toidupildid, mis enne nii motiveerivalt ja isuäratavalt mõjusid, ajasid nüüd lausa südame pahaks. Süüa ma siiski tegin – nii palju on Fitlap ikkagi minu ajukäärude vahele juurdunud, et mingit rämpsu ma naljalt endale sisse ei söö. Ainult et ma ei viitsinud väga mässata – samad retseptid kordusid ja need olid igavad. Oktoobri lõpus hakkasin juba tundma, et midagi peab muutuma, sest söömine ei pakkunud enam mingit naudingut.

Hakkasin vähehaaval Tervislike retseptide grupis toidupilte piiluma, et äkki miski kõnetab, tekitab isu. No esiti mingit mõju väga tunda ei olnud. Mäletan, kui õnnelik ma olin, kui lõpuks Tuula mingi toidupildi peale sees väikest elevust tundsin, et ohoo – isuäratav. Paraku ei kõneta siiski Fitlapi retseptid enam vanal moel 🙁  Ei uued ega vanad lemmikud. Ainus, mis on kõik need kuud olnud nagu aamen kirikus on minu lemmikpuder igal hommikul.

Sel nädalal ma siiski otsustasin, et ma pean end kokku võtma. Oma toidulauda mitmekesistama, et kehale pai teha. Põnevamaid toite tegema, et kokkamisnauding taastada. Vett jooma hakkama, et naha elastsust turgutada. Ja noh, Carmeni võimsal eeskujul võiksin mina vähemalt paar korda nädalaski need 10 minutit joogatada või võimelda… sest tegelikult keha vajab ka seda, ma tunnen. Eile suutsin tervelt kolm söögikorda teha fitlapi retseptide järgi, täna kaks. Kogused küll lambist, aga vähemalt retsept on Fitlap. Isegi ühe toidupildi tegin, kuigi see tundus täiesti jabur tegevus… (mõelda vaid, kuidas varem oli just pildistamine nii motiveeriv, et midagi põnevat teha ja ilusti serveerida). Panin juba oma 750 ml veepudeli homseks kotti, et see päeva jooksul sisse libistada… Ja kohe, kui postitus tehtud, viskan mati laiali ja teen ühe joogakava, luban pühalikult (ja Carmen saab seda Endost kontrollida). Äkki saab minust veel asja, sest ma tahan seda eluosa tagasi, kus ma nautisin söögitegemist ja häid toite. Seda siia mustvalgel kirja pannes ma juba tunnen, kuidas võitlusvaim kasvab ja läheks või kohe pliidi ette 🙂

Elame veel!

PS “Vanade” postitused riburada ei ole sugugi vähem motiveerivad olnud, seega – ärgem jäägem võõraiks, eksole.



Kui artikkel meeldis, siis palun jaga seda!

Personaalne toitumiskava!


Saad ka edaspidi süüa tavalisi ja kiiresti valmivaid toite. Alusta kohe!

Vali periood

Vali maksemeetod