Kui ma jaanuari alguses alustasin oma uut elustiili Fitlapiga oli üheks salajaseks unistuseks EV100=MINA100 ehk 24. veebruariks saavutada 100 kg tulemus. No siis oli mul muidugi teadmine, et kaalun 105 ja mis see 5 kg siis ära ei ole. Tänaseks olen oma tollasest tegelikust 108,5 kg kaalust (loe minu eelmist postitust) suutnud langeda 101,6-ni ja on ilmselge, et 4 päevaga 1,6 kilo maha ei raputa... ja tegelikult ei ole vaja ka, sest ma tõesti usun seda arvamust, et mida aeglasemalt lahkub, seda aeglasemalt tuleb ka tagasi :) 

Algus läks mõnusa hooga, esimese nädalaga kadus 3 kg ja kõik oli nii lootustandev, aga siis hakkasid segajad peale tulema: naabrimehe sünnipäev, 3 päeva turismimessil igasugusest kavajälgimisest eemal ja piisavalt vett ka juua ei saanud, ootamatud külalised Venemaalt koos vahva ühise õhtusöögi ja väikse veiniga, mitu pingelist tööpäeva ilma grammide lugemise võimaluseta... Nüüd olen 3 päeva uuesti kõike jälginud ja tegelikult kokkuvõtvalt tulemusega rahul - kuu ja 10 päevaga miinus 6,8 kg on täitsa asjalik tulemus! Kusjuures lahe on see, et keegi sellest peale mu enda veel aru ei saa ja on üsna põnev, millal märkama hakatakse... Lastele olen muidugi tulemused avaldanud ja mees teab ka (on ka või?!?), nüüd jääb üle oodata, millal keegi kõrvalseisjatest esimese tähelepaneku teeb.

Endal on küll juba veidi kergem tunne, aga see võib ka kahe-kõrva-vahel-kinni-tunne olla, sest riietest ei saa veel midagi aru ja tegelikult ongi kaalu näit see, mis kõike kinnitab. Ahjaa, -28 cm mõõtudest üle keha siis ikka ka :) Aga nüüd on lisandunud tahan-veel-midagi-head-tunne ehk et süües üks korralik vabavaraga rikastatud kavakohane söömaaeg, hakkab veidi aja pärast uuesti see tunne, et tahaks midagi veel... Kui olen kodukontoris, leevendan seda vee joomisega, mida ei saa kahjuks teha siis, kui  on vaja ringi liikuda. Olen oma lühikese fitlapitamise aja jooksul teiste kogemustest lugedes nii siin blogis kui FB-s aru saanud, et nii ongi ja see on normaalne ja igaüks peab leidma sellest oma väljapääsu (või annab alla)... aga sellest on vähe abi, kui kõhus muudkui kribab, et tahaks midagi-tahaks midagi...

Olen nüüd viimastel päevadel jätnud endale natuke vabadust nii, et kui ikka ei jaksa ära süüa korraga ettenähtud 47 gr galetti (mis on tõesti suur kogus), siis jäävad 3 tk tagavaraks ja näksin need siis, kui enam teisiti ei saa. See pole kindlasti õige, aga ennast piinata ka ei saa, sest siis kardan küll, et tõstan käed ja annan alla. Aga seda ju ometigi ei taha, sest needsamad jalad peavad jaksama mind kandma nüüd, kui olen 53 ja ka siis, kui olen 63 või 73 või 83.aastane ... Niiet tervema elu jätkumise nimel tuleb olla tubli :)