Mulle meeldib kirjutada lugusid. Ausalt ja elust enesest. See on üks neist ja ilmselt kõige isiklikumat laadi. Aga veel enne, kui ma asun vanu asju meelde tuletama, on sissejuhatuseks pisike lõik:

Tervist! Olen uus Fitlapi kasutaja. Kahekümnendate teises pooles. Kahe lapse ema. Sellest infost ju piisab, eks? Annab mingi idee, mille põhjal pilti tasapisi kokku panna. Ma võiks põhimõtteliselt lisada siia märksõnu nagu "laisk" ning "süüdimatu õgija", sest need avardaks üldpilti veelgi enam, aga kuna ma juba siia olen jõudnud ning tahan midagi ette võtta oma senise kehakaalu osas, ei ole kõige mõistlikum nendesse siltidesse kinni jääda.

Mu lugu võib kokku võtta kahe sõnaga - liigne kaal. Lapseeas sellega niipalju probleeme polnud. Küll aga tõusis kehakaal teemasse teismeeas, kui mu vanemad utsitasid mind pidevalt liikuma ning tegid nii otseseid kui kaudseid vihjeid kaalu langetamise teemadel. Aga mina olin laisk ja mugav ning sukeldusin pigem raamatute maailma kui läksin õue jooksma.

Ja nii see läks, et mõni kuu enne 15 aastaseks saamist näitas number kaalul 85 kilo. Toona ei lasknud ma end väga oma kaalust häirida. Eks ikka oli valus, kui kleenuke klassiõde end paks väitis olevat, sest no mis siis mina temaga võrreldes veel olema pidanuks.

Kui ma gümnaasiumisse läksin, siis asusin oma toitumist tuksi keerama. Rumalusest. Mida muud saab see ikka olla, kui jätta vahele hommikusöök (põhjendades, et bussile on nii kiire, et süüa ei jõua) ning koolis mitte süüa lõunat. Terve pikk päev õhtusse saata tühja kõhuga - andis ikka õppida näljatunnet eirama. Ülikooliaastad olid söögikordade osas veelgi kaootilisemad.

Ent oma maksimaalse kehakaalu olin saavutanud käesoleva aasta mais. Õppetunni mõttes, et mitte kunagi enam nii kohutavalt palju kaaluda, võiks ju selle siia üles märkida. Ma ainult pelgan, et te hakkate verepisaraid nutma puhtalt seda numbrit nähes, sest kuidas ometi võib üks täie tervise juures olev inimene end nii käest ära lasta ja end nii laperguseks õgida. Aga õppida on ju vaja, seega... Mais lõpus vaatas kaalult vastu 124,9 kilo.

See ehmatas mu ära. Jube ju. Mul on lapsed. Ma pidin end nende pärast kokku võtma. Lisasin oma päevakavva jalutuskäigud, suurendasin vee tarbimist. Kahe kuuga käisin maha pea kümme kilo. Ja siis leidsin, et ainuüksi jalutamisest ning vee joomisest ei piisa kui ma tahan saavutada normaalset kaalu. Kuna varasemalt olin käinud Fitlapi lehel edulugusid piilumas, ei olnud kuigi keeruline jõuda mõtteni, et tuleb liituda. Nagu näha - siin ma nüüd olen.

Mul on pikk tee minna. Väga pikk. Aga ma teen seda eelkõige oma laste nimel. Et ma ei peaks neid enneaegselt maha jätma.