..ja seda kõike selle pildil oleva Pavlova (või Britta) koogi pärast!. Eile siis tähistasime oma 4-dat kooselu aastat mehega. Kutsusime veel ka külalisi, kellest üks on ka minuga koos fitlapitaja. Temaga käisime enne Pavlova söömist ka kolmetunnisel jalutuskäigul koeraga ja no mürgeldasime pargis ikka korralikult. Zäzi jagus ikka igalepoole, sest ta on no niiii energiline tirts:) Igaljuhul õhtul siis sõime Pavlovat. Ega ma siis ühte ei teinud- kaks korraga kohe! AGa no meid oli ka 9 ja bežee põhjad ostsin poest need pisemad. Ise ei hakanud kokkama /muidu saan veel käppa ja siis ei pääse ma sellest magusa söömisest niipea/.

Anyway..täna ma kaalule ei astunud. Ja homme ka ei astu! Alles kolmapäeval. Aga mõõdud uuendan vist täna ära. Oleks pidanud eile seda tegema, aga suure koogitamise peale läks meelest. Eks ma siis hooe hõiskan kuidas mul nende mõõtudega on. Endal on küll palju kergem tunne juba olla ja ütleks, et ka nägu on vähe klaarimaks muutunud..julgen juba vahel paar korda möödaminnes ka peeglisse piiluda:) Enne ju ei tahtnud enam vaadata ennast.

Täna oli hommikusöögiks 5 keedumuna koos kolme õunaga. Jeesus! Ma tõsiselt vaatasin neid mune seal taldriku peal ja no kesse lohe neid küll ära sööma hakkab? No sain taldriku lõunasöögiks tühjaks. Õunad võtsin lihtsalt töö tegemise kõrvale näksimiseks. Ega see vist päris õige tegu polnud, aga no korraga ma küll ei suutnud. Olen koguaeg olnud seda meelt tüdruk, kes sööks koguaeg ja kõike kui vaid saaks... Tundub, et nüüd ma nii ei arva enam:D On ikka vahe, kas tarvbid korralikku toitu ja saad kõhu täis, või siis järad oma shokolaad, friikaid ja burkse ning tegelikult on poole tunni pärast tunne, nagu poleks süüa saanudki.. No igaljuhul suutsin ka lõuna nahka pista (kartul kodujuustu ja redisega..kusjuures isegi suuuur tükk võid oli juures). Uskumatu, aga hea on olla. Mehele just siin kiitsin, et no hoolimata kogustest on kaal langenud ja enesetunne ikka nunnu.

Keegi siin küsis ükspäev mu käest, et kuidas kõhukinnisusega on nii suurte munakoguste juures. Ei tea, siiani pole midagi juhtunud, aga mäletan üle-eelmisest aastast, et kord ma mõtlesin küll jubba 112 kutsuda, sest mitte miski ei liikunud ja nii valus oli juba olla. Praegu on kuidagi tasakaalus vist olnud, et kui on palju muna, siis on ka midagi sellist, mis asju liikuma paneb. Ah, mis ma siin lobisen! kohustuslikud 2000 tähte on täis ja teen tööd edasi. (muidugi ma võiks Mallukaga vist leivad ühte kappi panna, sest jutt otsa ei lõppe:D). Olge te tublid ja homme siis jälle!