Tere jälle! Mõtlesin pikalt, mida täna kirjutada. Pean tunnistama, et pole end siiani 101% kätte võtnud. Trenni asemel käin koeraga õhtuti jalutamas ja ekstra küll midagi lisaks ei tee. Hoolimata minu magusasööstudele, mis ikka vahepeal ette juhtuvad, olen kaalus alla võtnud. Ilmselt siis vähem, kui muidu, aga ikkagi! Ma pean tunnistama, et ...ma olen ikka laisk! Mitte niisama laisk, vaid ikka kohe täitsa laiskvorst! Jah, hommikusöök on korralik, kuna olen selle eelmisel õhtul valmis teinud. Lõuna samuti. Ja siis tuleb see lõuna ja õhtusöögi vaheline aeg.. Täna jõin tassitäie masina kakaod ja sõin tüki martsipani torti vaarikatega (kuna töökaaslasel on sünnipäev). No ok, jätan siis hilisõhtuse söögikorra lihtsalt ära. Aga mul ongi ju tõele näkku vaadates selle 1,5 nädala jooksul vaid üks hilisõhtune söök olnud!? Ühesõnaga ma olen nii laisk, et ma ei viitsi end kokku võtta. See on ainus järeldus. Õnneks on selle 1,5 nädalaga 2,5 kg kadunud, mis on kõige selle eelnevalt kirjeldatu juures uskumatu! 

Kuidas saada end nii kaugele, et ma ei eksiks enam? See tundub nii enensepiinamisena, kui ma käin tatiniit suust väljas ringi ja hulluksminemisest on vaid gramm puudu. Ma tõesti ju püüan, aga see kõik teeb mind kurjaks. Lihtsam on ju alla anda?

Ei anna alla! Kui ma siia nüüd siis järjekordselt tulin, pean ka joonele saama! Pean kuidagi saavutama sellise seisundi, et suudaksin magusast mööduda kõrvagi liigutamata. Ilmselt on tegu psühholoogilise teemaga, aga naljakas oleks pöörduda psühholoogi poole, et :"vabandage, mul on magusa isu:D". Püüan siis leida endale tegevust võimalikult palju, et mitte mõelda kõige selle peale, kuid vahepeal kisub ikka käest. Nii palju olen muidugi "edasi arenenud", et kui see üks magus asi on tarbitud, siis rohkemat enam juurde ei võta. Huvitav on see, et miks minu mõistus ja keha ei suuda aru saada, et ka seda ühte poleks ju tegelikult iga päev vaja? Mingi keemiline ühend on paigast ära?

Ah jaaa... vee joomisega on mul ka nii, et ma praktiliselt ei tarbi vett. Pudel on koguaeg kõrval, aga sinna ta ka jääb. vahepeal suudan paar lonksu haarata ja see on ka kõik. See on siis teine asi, mille pean käsile võtma.

No algus on tehtud ja edasi võib vaid paremaks minna!