Hommik algas entusiastlikult (mitte et ma praegu seda ei oleks). Tõusin, võtsin telefoni pihku, otsisin retsepti välja, tphjendasin külmikut ja hakkaski pihta... mina, kes ma teen alati sööke tunde järgi, see mina tundis end pliidi ääres..mm..nagu poleks kunagi isegi mitte tomatit lõiganud! Köögikaal sai vatti ikka iga liigutuse järel ja isegi mune kloppisin vastavalt retseptile:D ennast ajas veidi muigama ja samas ka ahastama. Püüdsin sisimas end lohutada, et küll see kõik ikka lõpuks käppa saab ja pole ju asi nii hull... ja kõrvetasin kolmanda omleti (plika oma) konkreetselt põhja. Oli pirni lõikumine käsil ja lihtsalt unustasin selle omleti ära. Enda oma sai ju juba valmis:D (egoistlik mõtteviis?!:D) Ise tahaks loota, et nö algaja õnnetus lihtsalt ja rohkem ei juhtu! 

Kahjuks jäi osa sellest peasüüdlasest pirnist alles, sest lihtsalt ei mahtunud kõhtu. Uskumatu!!! Minuga pole ammu midagi sellist juhtunud, et söök kõhtu ära ei mahu..mismõttes noh1+1+  Ka lastel jäi pirni järele.

Vahepeal koristasin..liigutasin ennast ikka mõnusalt, sest võtsin käsile küpsetusahju pealse ja sellised kõrgemad kohad, kuhu nagu igapäevaselt ei satu. Ja oligi käes järgmine söögi kord. Muutsin paar päeva tagasi tehtud toitumiskava ja lisasin uue toidu. Tegin siis kana ribasid tatrajahuga. Kui alguses tegin kõike ükshaaval, siis varsti leidsin, et lihtsam on kogu kupatus kausikeses läbi miksida ja siis pannile lüüa. Kõik portsud teengi eraldi, mis võtab küll kaua aega, aga no ei ole minul seda silma, et kõik saaks täpselt grammi järgi. Alguse asi. Hirmule ajab ainult siis see mõte, et kui nüüd nädalane puhkus läbi saab, siis kuidas pagan ma tööle selle toidu kaasa nikerdan.. Ilmselt tuleb siis õhtul lihtsalt kaks sööki teha?! Eks see kõik saab lõpuks selgeks. Nüüd jaksasin kuidagi taldriku tühjaks süüa. PEale sööki maandusin lääbakile (sõna otseses mõttes) diivanile ja helistasin emale, et küsida selle Stevia kohta. Kuna ema töötab Loitsukelleris ja neil seal on müügis vist maailma kõige kummalisemaid maitseaineid ja igasugu pulbreid, siis eeldasin, et ta oskab mind aidata, sest siin lugedes kuulsin selliseis asjast üldse esimest korda elus! Siiani oli minu elu ju magus nagu suhkur!!!  Ema siis tõmbas selle Steviaga mul tuurid maha, läks isu ära, sest ta kirjeldas neil müügil olevat puru nagu "tolmu maitselist magusainet". Ma veel nüüd mõtlen, kas üldse tahan seda. Siit küsimus, et kas selle Stevia asemel veel võib midagi muud kasutada? Palmisuhkurt, või ksüli..miski asi oli? Ilmselt mitte.

Nii..helistasin siis ka mehele, kes kuu aega hispaanias viibib. Kirjeldasin talle, millega tal nüüd koju jõudes silmitsi tuleb seista. Kuulas ja kuulas...kuulas veel ja arvas siis, et see saab põnev olema, et ehk elab üle. Suurim mure on, et ta ei söö meil kõike..natukenegi töödeldud juurikad on totally out. 

natuke jõudsin veel koristada. Ja kätte jõudis õhtusöök. Muutsin jälle retsepti, sest lapsed mõtlesid ümber. tegin siis krevettidega riisinuudleid. Issand kui hea see oli!!! Ja seda oli parasjagu!!! Ei mingit järelejäävat pirni enam! Poja jättis veidi järele, aga kassid pistsid jäägid kinni (mida nad tavaliselt ei tee).

Nüüd on järele jäänud õhtune kohupiima magustoit, mida ma siis nüüd ootan...

Homseni!!!