Kõik on kindlasti kuulnud sesoonjoodikutest, et joovad mingi perioodi ja siis on jälle kained. Mulle hakkab tunduma, et ma olen sesoonfitläppar. Alustasin eelmise aasta veebruaris ja sõin endalt maha tervelt 8 kg ja tundsin, et väljanägemine juba palju parem ja komplimente lendas ning pudenesingi suvel reelt maha. Grill ja tsill ja igasugu muud toredad suvised asjad ning kartsin, et mu 8kg on sügiseks kõik tagasi, aga oh ei, ainult hädine üks kiloke oli juurde tekkinud. No muidugi jõin endiselt kohvi suhkruta, võikudele võid ei pannud ja ägisemiseni ennast täis ei õginud, aga fitlapi lehekülge küll ei avanud ja sõin kuidas endale tore tundus. Ehk siis sügiseks olin 81kg ja septembris hüppasin aga uuesti reele ja toitusin ikka nii nagu fitlapi järgi kord ja kohus. 
Nüüd kukkus kaal novembri lõpuks 75kg peale ja nii mõnigi juba noomis, et ma saabuvatel jõuludel rohkem saia sööks, et muidu kaon päris ära. No eks see 75kg tundub mõnele kindlasti hirmutav, aga kuna ma olen 175cm pikk, siis minu jaoks on see ikka megahea saavutus. Ja siis tuligi detsember... Lastega sai hunnikute viisi piparkooke küpsetatud (ikka neid tavalisi, enda tehtud taignast, kus rohkelt võid ja suhkrut, mitte tervislikke fitlapi omi) ja neid usinalt ka söödud... lisaks igasugused kommid ja koogid ja süldid ja praed ja mis kõik veel, mida must südametunnistus ei luba siia üldse kirja pannagi. Ja mis oli tulemus? Ühe kuuga pugisin omale jõulurasva ca 3kg juurde. Küllap lootsin suvisele  näitele, et kui väga hullult ei pugi, siis ega seda kaalu ka nii väga ei tule, aga küllap ma siis ikka pugisin kohe mitme eest.
Praeguseks olen 2 nädalat jälle reel olnud ning kiloke juba kadunud.
Mis mind aga imestama paneb on see, et tagasi reele saamine pole minu jaoks tegelikult üldse raske. Andsin omale lubaduse, et kui kaalule ilmub kolepaha number kaheksa ja need veel õudsamad numbrid tema järel (olgu kokku või 80,1kg), siis panen oma suumulgu kinni ja mitte üks patune toit. Ja nii ongi, kui ikka midagi väga pähe võtta, siis on lihtne selle järgi toimida.
Olgu siinkohal öeldud, et ma ole seda sorti fitläppar, kes munakollaseid grammiga kaalub ja kui 2 grammi üle on, siis paanikasse satub, suhtun asjasse loovalt ning mõned kümned grammid (ok, vahel ka sajad) siia sinna pole mu progressi siiani veel pidurdanud. Kaal kukub ja kõik toimib.
Käisin täna just arstilt profülaktilise tervisekontrolli tulemusi teada saamas ja terve nagu purikas :) Kõik näitajad, mis vähegi võtta andis, olid korras. Isegi D-vitamiin, mida võtan siis, kui meelde tuleb. Varasemast pisut kõrgest veresuhkrust ja kolesteroolist polnud juttugi, kõik lihtsalt liiga hea, et tõsi olla.
Ühe sõnaga, olgugi, et lahterdan ennast nüüd ikkagi sesoonfitäppariks, kes aegajalt reelt maha pudeneb, olen ikkagi rõõmus, et selline " toitumise turvapadi" olemas on, kui asjad ikka väga viltu hakkavad minema. Maitsvad toidud, kaal kukub taas ja elu on lill :)