Võttes kinni ühe siinse fitlappari teemast (sry, nime hetkel ei suuda meenutada), et kõik ümberringi teevad esimestel nädalatel megatulemusi ja mõnel ei alane kaal suurt midagi, siis mina olen ka üks nendest, kes kohati loeb neid edupostitusi kui ulmejutte.

Nüüd natuke hala ka :))

Alles siin vilksas kuskil, et keegi olla esimese paari nädalaga ca 4-5kg maha võtnud. Minu jaoks ikka täitsa ulme. Ei noh, blond ma ju olen, aga mitte nii blond, et aru ei saaks, et kõik organismid on erinevad ja stardikaalud ning pikkused erinevad ja igasugused asjad erinevad, aga no tegelikult ka. Kadedaks teeb noh. Nagu siin ühes kommentaaris juba mainis, siis eks me kõik sooviks üleöö pontsikust porgandiks muutuda, aga nii lihtsalt need asjad paraku ei käi.
Kuigi ma sooviks, et need kilod, mis suure vaevaga on endale külge õgitud, kaoksid võluväel, siis vaiksel maagilisel moel nad ometi ju kaovad. Ja see on tore. Esimene nädal kadus 1,5kg, mis iseenesest on ju superluks tulemus. Teisel nädalal kadus 0,7kg, mis teoreetiliselt on ka ju hea tulemus, aga hing ootab ikkagi rohkem. Jaaa, 0,5-1kg on tervislik kaalulangus, ma tean ;)

Tegelikult on kõik väga äge, sest nii mitmekesiselt ma pole ikka väga kaua aega söönud kui praegu. Isegi omad lemmikud on välja kujunemas. Erinevad variatsoonid täisterapastast ja oa-singisalat. Lihtsalt super, et selliseid asju süües saleneda võib. Ja täisteratortillal pitsad ja munamuffinid ja.... no neid ikka jätkub.
Kõige keerulisem kogu selle fitlapitamise juures on minu jaoks hommikusöögi söömine. Isegi kui portsjon on väike (näiteks kodujuust murakamoosiga ja pähklid), siis tahab see hommikune söömine endiselt harjumist. 
Varem oli nii, et ärkasin hommikukohviga ja siis sõin millalgi lõunal ja siis õhtul, no enam vähem terve õhtu lõuad käisid ja kogu lugu. Pole ime, et kilod juurde tulid ja tervislikkusest oli asi ikka väga kaugel. 
Samas tunnen, et 4 korda päevas söömine annab kuidagi rohkem energiat ja kui varem hilisõhtune snäkk oli käkitegu, et ära süüa, siis nüüd tunnen, et vahest ei jaksakski neljandat sööki ära süüa.

Eks kõik on harjumise asi. Loodan, et mu organismus saab ka sellest aru, et see, mis nüüd toimub on tegelikult äge ja vajalik ning vastab mu ponnistustele ilusama peegelpildiga. No rohkem ikka porgandiliku pildiga, kui pontsiku omaga ;))