Jõudsin ise nüüd ära käia selle madalpunkti, kus motivatsioon on maas ning igapäevaelus on kõikvõimalikud takistused, mis kaalulangust ja kavas püsimist saboteerivad. Kõik algas muidugi lihtsast haigusest: kõva nohu, köha ja palavik. Sellest sai kuidagi märkamatult alguse vabanduste-tekkimise kett, et "olen täna liiga haige/väsinud/jõuetu, et süüa teha" ja palju lihtsam oli poest lihtsalt midagi kiirel osta ja koju teki alla pugeda. Nagu alati, ei tulnud seegi haigus nn "õigel ajal", vaid ikka sellisel ajal, kus oli vaja väga paljud töö ja kooli asjad lihtsalt tehtud saada, mis omakorda lisas juba suurel hulgal stressi ja muretsemist. Sealt edasi hakkas motivatsioon ja enesekindlus kolinal langema. Rääkimata sellest et haiguse ajal ei olnud trenni tegemisest juttugi. 

 

Mugavad valed ja vabandused iseendale

Häbiga pean tunnistama, et sellel paaril nädalal tuli kohe kolinal paar kilo juurde. Eks patutoidukorrad said kahjuks ka kõik ära kasutatud ning isegi topelt. Sel hetkel oli nii mugav ja lihtne endale jälle valetada, et see on ju praegu õigustatud, sest ma olen haige ja väsinud ja väga kiire. Kuigi kui lõpuks sellele põhjalikumalt mõtlema hakata, on tegemist vaid väga mugavate vabandustega ja karmilt öeldes lihtsalt enesele valetamisega. Samas sellest ise aru saamine oli väga vajalik, sest see viis mind mõtteni: "kuidas välja saada sellest nii-öelda surnud ringist?" 

 

Kuidas jälle ree peale tagasi saada?

Pean ütlema, et päris mitmest pisikesest asjast on tohutult kasu sellistel raskedel hetkedel. Minu jaoks üks suur motivaator on olnud Facebook'i grupi jälgimine, teiste - minuga sarnaste inimeste - edulugude nägemine. Saan küll aru, et see on vaid väline motivaator, kuid alguseks asi seegi.

Teiseks olen avastanud, et minu jaoks hakkas motivatsioon tasapisi jälle tõusma, kui hakkasin igapäevaselt täitma "Eesmärgid ja Päevik" lahtrit. Varem ma seda ei teinud. See on küll paar lihtsat liigutust iga päev, kuid see oli minu jaoks sisuliselt väike wake-up call, sest nägin ära, et pole midagi imestada paarikilose kaalutõusu puhul, kui trenni praktiliselt ei tee ning nii-öelda punaseid päevi on sama palju kui rohelisi. Mingi periood oli punaseid päevi isegi veidi rohkem kui rohelisi (värv sõltub siis sellest, kas püsisin 100% toitumiskavas see päev või mitte). Küll lihtne liigutus, aga see sunnib olema enda vastu aus ja tulemused on kohe su silme ees. Üks hea asi, mille enda jaoks avastasin oli see, et seal samast eesmärkide ja päeviku rubriigist arvutab süsteem sulle välja, millise vahe-eesmärgini on sul võimalik paari-kolme kuu pärast jõuda. See number oli väga väga ilus võrreldes minu praeguse kaalu numbriga. See tekitas minus järgmise emotsioonide ja mõtete tulva. Nimelt pani see mind mõtlema sellele, mis tulle oleks sellel kuupäeval sellise kaalunumbrini jõuda. See tunne oli ülim. 

Olengi proovinud nüüd sellest tundest kinni hoida, seda endale meelde tuletada iga kord, kui tuleb idee, et "ostaks midagi kiiret ja head". Sellel nädalal olen ka tagasi tervete inimeste seas, haigus on seljatatud ning tuli peeglisse vaadates tõdeda iseendale, et enam ei ole mingeid vabandusi! Õnneks olen jälle tagasi ka trennis sellel nädalal. Trenni tegemine ise juba ka tõstab tuju ning annab veidi lisamotivatsiooni, sest tunned, kuidas juba tahaks suuta veel rohkem teha. Treeningute osas olen ellu äratanud oma vana Endomondo konto ning märgin praegu iga treeningu sinna üles. Miks? Jälle väike enesemotivatsiooni allikas. Selline lihtne liigutus, et see treening kirja panna, aga pärast on nii hea tunne vaadata, et "oi, kui tubli ma see nädal olen olnud ja nii mitu korda trenni teinud" Sellised väikesed abivahendid aitavad hoida ennast selle nii-nimetatud ree peal. 

Lõpuks kõikide nende pisikeste motivaatorite ja abivahendite koosmõjul on hakanud sisemine motivatsioon jälle mühinal tõusma ja jälle võin öelda, et selge siht on taas silme ees. Püsime koos tugevad!