1. nädal isiklikku väljakutset

Nii, nagu ma ennustasin, tundub selline endale väljakutse seadmine minu puhul vähemasti töötavat. Kui varasemalt oli ikka püsivalt 2-3 punast päeva nädalas, siis see nädal oli ainult 1. Ideaalis ei oleks tohtinud olla ühtegi, aga paraku see üks paharett-päev ikka tuli. Esimese nädala kohta arvan, et sellegipoolest tubli tulemus, sest väike areng on toimunud igal juhul.

Mida ma aga ette ei osanud näha, on see, et selliste pisikeste muudatustega kaasnevad teinekord ka muud muutused (kas füüsiliselt või mõtlemises), mis toovad omakorda midagi põnevat igapäevaellu. Nimelt tuli mul hullumeelne idee uurida erinevaid võimalusi, kuidas saaksin piirata või lausa asendada piimatoodete tarbimist enda toidulaual. Miks hull idee? Aga seepärast, et juba lapsest peale olen mina piima ja piimatooteid armastanud. Ma ei kujutaks ette enda lemmikjooki - kohvi - ilma väikese sörtsu piimata. Samas olen oma tutvusringkonnast kuulnud ja kuna ka loen palju, siis siit-sealt on läbi käinud, et lehmapiim ei pruugi täiskasvanud organismile üldse kasulik olla. Peetakse teda ju ikkagi nii inimeste kui ka loomariigis imikutoiduks. Uurisin natuke seda teemat ja ausalt öeldes kirjandust leiab igasugust - nii piima (kui ka laktoosi) kasulikkusest ja kahjulikkusest. Õnneks kiidetakse piima kasulikke omadusi ikka rohkem kui neid maha laidetakse. Samas pastöriseeritud piima kohta leidsin infokilde, mis ütlesid, et pastöriseerimine muudab piima struktuuri, muutes selle meie jaoks seedimatuks ja tekitades niiviisi meile organismi lima.

Miks siis ikkagi otsustasin vähendada/asendada piima oma toidulaualt?

Mul endal on varasemalt olnud kogemusi, kus mingitel perioodidel on kõht olnud kesmisest rohkem kinni. Ilmselt igal ühel on kogemusi sellega ja teab, kui ebameeldiv see olla võib. Kunagi toitumisnõustaja soovitusel sai mõneks päevaks kuni nädalaks piim ja piimatooted asendatud puuviljade/marjade/mahlaga ja mõne päeva pärast sai seedimine jälle hoo sisse. Eks teada-tuntud on see tõde, et meie kõigi soolestiku mikrofloora kooslus on mingil määral unikaalne, seetõttu me seedime erinevad toitusid ka veidike erinevalt. Kui jõudsin lõpuks oma kilpnäärmeprobleemidega endokrinoloogi juurde, siis tema avastas minu hormoonidest ühe huvitava mustri või asjaolu. Nimelt ütles ta mulle, et minu organism ei taha süsivesikuid väga hästi seedida ehk kõik vähegi üleliigsed süsivesikud muudetakse otse pekiks. Samas võin ma valku ja rasva tarbida natukese rohkem, kuid süsivesikute osas olen tundlik. Piim ju tegelikult sisaldab väga palju süsivesikuid just piimasuhkru näol. Ega tegelikult neid artikleid võin ma siin jäädagi lugema igasuguseid - rohkem ja vähem teaduslikke - aga usun, et iga inimese enda keha oskab kõigeparemini Sulle öelda, mis tal vaja on ja mida mitte.

Seega, nagu te võib olla juba teate, et mulle meeldib enda nahal kõik läbi katsetada. Proovin siis oma väikese väljakutse ajal teadlikult tarbida vähem lehmapiima ja piimatooteid. Eks siis vaatab mis saab. Kui muutuseid ei ole ja piimaisu ikka väga suureks läheb, saan alati selle omale toidulauale ju tagasi lisada.

Väikestest otsustest uute avastusteni

Ütlen ausalt, ma ei ole ja ei saa kunagi olema vegan ega taimetoitlane. Ma igati austan ja mõistan neid inimesi, kes on, kuid ma ise lihtsalt olen liiga suur lihatoitude armastaja. Tõsi küll, minu toidulauale sea- ja loomaliha väga tihti ära ei eksi, kuid aeg-ajalt ikka (samas kana ja muna söön koguaeg). Seetõttu ma ei ole olnud ka teadlik erinevatest taimsete piimade variatsioonidest. Samas midagi pidin ma enda katsetamise ajaks lehmapiimale asenduseks leidma. Mina olen suur-suur kohviarmastaja. Mitte seepärast, et ma ei saaks hommikuti ärgatud ilma sellega, vaid ma naudin hästi valmistatud kohvi maitset. Enamasti naudin tassikest kohvi pärast lõunasööki, kui tööl on veidi vaiksem hetk, mis laseb seda ka vääriliselt nautida. Ma ei kujutaks ettegi enda tassi kohvi ilma tilgakese piimata! Minu jaoks täielik katastroof. Seega olin toidupoes missioonil, et leida lehmapiimale asendus kohvi peale.

Minu esimene katsealune oli kookospiim, mille ma pärast mõningast poes ekslemist leidsin. Kookospiimas on oluliselt vähem süsivesikuid, kui lehmapiimas, aga ta on ka oluliselt rasvasem, mistõttu temas on ka rohkem kaloreid sama koguse lehmapiima kohta. Mulle kookospiim kuuma kohvi sees ei meeldinud, kui aus olla. Maitsest oli ikka tunda, et tegemist on oluliselt rasvasema asjaga. Niisiis, võtsin kätte ja guugeldasin, et mis variandid mul veel on. Lõpuks jõudsin siis mandlipiima retseptideni. Mandlipiimas oma ligikaudu poole vähem süsivesikuid, kui lehmapiimas ning palju vähem rasva kui kookospiimas. Mitmed toidublogijad, kelle blogides oli mandlipiimast juttu, soovitasid kui ühest suust teha mandlipiima ise. Kinnitati, et sobib väga hästi ka kohvijookidesse.

Mõeldud, tehtud! Otsustasin siis proovida seda mandlipiima tegemist. Leidsin internetist ka retsepti, kus soovitati mandlipiimateost järele jääv mandlipudi kuivatada ahjus mandlijahuks (ühes blogis oli sellest pudist ka omatehtud martsipani retsept). Minul lõi kohe silm särama, seda ma saaksin ju proovida meie oma Fitlapi taevalikus šokolaadikoogis. Igal juhul panen täna õhtul mandlid likku ja eks näis, mis välja tuleb. Kindlasti postitan oma õnnestumistest või ebaõnnestumistest.

Kuidas on teie kogemused lehmapiima alternatiividega olnud ja mida huvitavat olete avastanud?