Mul on nädal täiesti pekkis. Aga mitte pekkiminemise mõttes vaid lihtsalt emotsioonides. Ma olen teinud midagi, mis lõppkokkuvõttes on ehk hea, aga taluda hetkel kohutavalt raske. Otsustasin õnneks juba paar nädalat varem, et enam oma tundeid endale sisse ei söö vaid katsun nad pigem lahti lõigata, olgu siis nii valusad kui vaja. Kaal on langenud alustamise hetkest pea 4 kg. Ja see teeb metsik rõõmsaks. Tulbid mulle kingiks selle eest.

Mu väljakutse iseendale on taas tegelikult lihtne. Ei mingit suhkrut, ei mingit alkoholi ja ei mingit näksimist. Kolm toidukorda + väike vahepala. Ma tõusen hommikuti pool kuus. Mu keha alles aga kl 10. Ma küll utsitan end hommikusööki sööma, sest tean, nii on mõistlik. Päevane toit kl 12 ja siis oleks liig pikk vahe kuni õhtusöögini, nii et hilisõhtune amps kulub mul tegelikult kl 16 väga marjaks ära.

Ma olen teel. Tegemaks iseenesele kingitusi. Alguses virtuaalseid. Nagu Muhv kirjutan ma siin iseendale. Nõudmiseni. kas siis kurvastusest, rõõmust, üksindustundest või nõutusest. Emotsioone ju kuhjub. Päevades, öödes ja jälle päevades.

Ma ei tea, kuidas teil, aga minul on olnud just see, et kui olen millegipärast iseenesega rahulolematu, kui olen pettunud milleski, mida ma nii väga lootsin, siis lasen asjadel kuidagi minna käest ja söön valimatult sisse liiga palju sodi ja muud veel lisaks. Kui ohjad haaran, hakkab kohe palju kergem. Katsun endaga taas leppida, rahu teha, lõigata ja minna edasi. Samm sammu järel, kergemana.

hääd,

Liine