hei

olen olnud sellel teel siin juba poolteist kuud. enamus ajast läheb mul kenasti programmi kava järgi... aga siis tulevad ühtäkki need "agakohad".

vedasin end eile õhtul üht toredat jalutuskäiku sooritades saiakeste saalist jõuga mööda. endal meeles mõlkumas vaid "üksainus soe vast äsja ahjust võetud kohupiimasai". seekord õnnestus. kuigi kujuteldava saiakese aroom ja möödunult tuntud maitse mälestus hullutas mu meeli kauemgi kui 500 meerit. ma ei keeranud tagasi.

totaalne köietants, ma ütlen. libastuda oleks ju palju lihtsam, eks. aga keda sa petad.... iseend ju. lükates oma unistuse järjest kaugemasse tulevikku.

ega see lihtne pole. see pidev ahvatlustele vastu astumine ja meelde tuletamine, et see, mida sa teed, on su enda hüvanguks. sinu ja ei kellegi teise. kui koristan oma kodu ja hoian seda kaunina ja korras, siis oma hingele pole ma viimastel aastatel just luksuslikku elupaika kujundanud. ja just seda olen ma ju hetkel tegemas. kujundamas seda üht ja ainust kodu, millesse on kätketud ja tahab end koduselt tunda minu päris mina. mu meeled ja tajud ja tunded ja ... mu hing.

lonksasin järgmise lonksu oma veepudelist. aga see va kohupiimasaia lõhn kummitab mu meeli ka öösel. päriselt - ma olen nii mõnelgi korral näinud unes end pugivat - mingit keelatud manti - hommikul tunnen kergendust, et see oli vaid uni. öösel aga elan läbi nii hea tunde ja mõnusa meeleleise aistingu kui ka tohutu süükoorma. mu mugidasooviv mina on kolinud mu unenägudesse. kardan, et ta sepitseb seal mingi käki ja keerab niikut niuhti mulle sisse miski karmima kalorikoguse ja mu kaal jääb seisma, või hakkab koguni kerkima. siiani olen küll saanud nii, et kõik nädala sooritused olen läinud sinise lati alt. see on vist ka ainus paik, kus lati alt minekust rõõmu tunnen.

jah. köietants on see joonel püsimine. vähemalt minu jaoks. ei saa ütelda, et aeg ajalt ei teki mul soov haugata mõnd eelmise elu maitseelamust. vahel on motivatsioon ja enesekontroll parasjagu põõsa taga, ja tihti justnimelt siis, kui neid vennikesi just eriti vaja oleks. ma pean nad lühema keti otsa panema ja korralikult enda kõrval käima õpetama.

ehk teisisõnu. kontroll oma meelte üle peab olema minul. mitte mu neelul.

mu keha on mu kindlus. ma ei tohi seda unustada.

head ööd :)!

Liine