Ma sain oma tagasituleku esimese postitusega nii palju positiivset tagasisidet nii perelt ja sõpradelt-tuttavatelt kui ka Fitlapi kasutajate hulgas. Tahaks öelda, et see andis mulle nüüd tohutult motivatsiooni, aga tutkit. Väga raske on ikka tagasi kavasse minna. Näiteks just olin eelmine nädalavahetus suutnud 2 päeva kavas olla, kui läksin tööle ja seal oli sünnipäeva tähistamine ja kommid laual...

Ma olen kavas tagasi olnud täpselt nädal ja 2 päeva, kuigi see pole olnud eriti rangelt kavas olemine. Lisaks puudub mul söögiisu, et kõik need 4 söögikorda ära teha. See nädalavahetus on olnud eriti patune. Eile tähistasin vabariigi aastapäeva selle sinimustvalge Premia jäätisega. No ma lihtsalt pidin selle ostma ja sellega siis tähistama seda suurejoonelist päeva. Ja täna ma ei saanud muud moodi, kui pidin sööma tavalisi pannkooke. Kuigi mul on mingi plaan, et tahaks neid fitlapi banaanipannkooke teha. Vaatamata sellele olen kaotanud juba üle 2 kilogrammi, 121 kg asemel vaatab juba kaalult natuke vastu 118 ja seda juba nädalaga ja lohvalt kavas olles. Minu unistus olekski see, et ma suudaks ilma kavata ise teada, kui palju ma süüa tohin ja selles vahemikus ka süüa ja seejuures endale natuke head ja paremat lubada. Aga minu organism on siuke, et kui natuke suhkurt näeb, siis on igasugune kaalulangetus minevik. Vähemalt nüüdisajal on nii. Vanasti oli mul ainevahetus ikka kiirem. Nüüd on juba aeglaseks jäänud. Ma iga päev vaatan, kas ma käin number 2-l või mitte ja igapäev ikka ei tule ära.

Lisaks ohtrale patustamisele on mul tõsiselt kurbi uudiseid ka. Eelmises postituses kuulutasin, et ma saan sel aastal tädiks, aga tuleb välja, et ma ikka ei saa küll. Nimelt mu venna naisel katkes rasedus või s-t avastati ultraheli käigus, et beebi ei ole enam südamelööke. Nuuks. Mu ema, kes pole veel vanaemaks saanud, oli eriti löödud. (No tegelt ma arvan, et vend ja venna naine olid äkki rohkem löödud, aga ema kurbust ma sain vahetult tunda). Nad tegid selle uudise meile ju nii armsasti teatavaks, kinkides emale karbi shokolaade, kus shokolaadide peal oli kirjas umbes midagi sellist: "Kallis vanaema, kohtume peagi, september 2018". Ja nüüd seda last ei tulegi. Nii kurb lihtsalt. Iga kord, kui ma loen uudist beebi sündimisest või näen instagramis tuttavate beebisid, siis tuleb silma pisar.

Vot sellised lood siis. Nüüd ma hakkan endale vaaritama toitu retseptist Värske kartul ahjukana ja porganditega ja loodan, et järgmine nädal suudan ma rohkemat. Ma mõtlesin täna korra ka kallitele dieedipillidele, reklaam hakkas pähe, aga õnneks tulin enne mõistusele, kui oma raha hakkama panin, et mingid taimsed kapslid ei saa mingit imet teha.