Fitlapi grupis on tõusnud teema, kas eputada, et ma nüüd patustasin ja käisin kiirtoidurestoranis või mitte. Üldiselt kui ma siin blogides loen, kuidas inimesed konstantselt kirjutavad, et nad patustasid hullult ja loetlevad millega, siis mind väga ei häiri see, aga millegipärast jäi see postitus facebookis häirivalt silma. Võib-olla sellepärast, et selle iseloom ei olnud mitte see, et 'käisin mäkis, nüüd on kaal tõusnud ja hullult kahetsen', vaid 'nänänä, ma käisin mäkis, teie sööge oma kapsast edasi. YOLO.' iseloomuga, siis häiris natuke. Teiseks on see, et mind praegu valdab teist päeva tohutu näljatunne, sest sai ju vahepeal tõsises miinuskaloraažis elatud ja nüüd nõuab keha kõik sisse. Või tegelikult aju nõuab, kõht on mul iseenesest täis. Kindlasti ei ole seda, et oleks reaalne, et ma paneks riidesse ja läheks mäkki ja mul on isegi külmkapp üsna tühi, nii et seal ka midagi head ei ole. Samas ma saan aru, et sama hästi võiks mõni mu sõbralisti inimene panna pildi mahlasest mäki einest ja see oleks veel suurem kurjaallikas, kui mingi mainimine, et sai mäkis käidud. Nii et iseenesest peaks ikka sisemise moti abil ka nendel pahadel päevadel/hetkedel kuidagi hakkama saama.