Uskumatu, kui väikesest asjast võib inimene rõõmu tunda. Ma pole sellele kunagi varem mõelnud, aga nüüd on see aeg käes. Mäletan, kui mu õde rääkis mulle, et kõik tema tervisehädad algasid alates 30-ndast eluaastast. Mina ainult muigasin, siis ja ei uskunud, et selline asi võimalik on. Olin ise siis 23 alles. Olen oma õest 7-aastat noorem ega saanud tol ajal aru, et kuidas 30-neselt saavad alata tervesemured. Nüüd on minulgi see aeg käes :( Kaks nädalat tagasi oli mul nii suur seljavalu, et ei saanud voodist püsti. Helistasin perearstile ja ta kirjutas tugevad seljanärvi põletiku rohud, mida võtsin nädala. Nüüd nädalaega tagasi hakkas mu põlv valutama, nu täiesti uskumatu. Mul pole kunagi niisama äkki hakanud kuskilt valutama. Vähe sellest, et tõepoolest ma ei ole end kuskil ära põrutanud ega külma saanud. 33-aastane inimene ei kujuta absoluutselt ette, et kuskilt võib hommikul valutama hakata. Määrisin jälle nädal aega kreemi peale ja nüüdseks olen terve. Siis tuli mulle õe jutt meelde, mida ta mulle 10 aastat tagasi rääkis. Kas tõesti on nüüd minu aeg käes? Tunnen juba iga hommik rõõmu, kui mul ei valuta kuskilt. Täiesti uskumatu, aga nii see on. Nagu vana ininene juba :). 

Täna hommikul, kui mulle see jutt meelde tuli, helistasin õele ja rääkisin talle, selle loo taas ära, tuletasin meelde talle, millest me 10 aastat tagasi rääkisime. Nüüd on tema 41 ja mainis, et peale selle, et järjest ootamatud valud võivad tulla sinna, kus sa kunagi pole mõelnud, et nad tulla võivad, siis temal on nii, et kui kahakaal läheb üle 80.ne kg hakkavad tal põlved valutama. Mina vaikisin, sest kes see ikka oma kehakaalust nii väga räägib. Aga jah, tõepoolest on ka minul sama probleem seoses põlvedega. Jalad ju saavadki kogu selle massi oma peale ja põlved ju liiguvad ka veel. Loomulikult kõik kulub, mis liigub ja üha rohkem siis, kui raskus on peal. Motivatsioon tõusis veelgi, et alandada kaalu, sest ma ei taha et mul valutab kuskilt ja et ma pean üldse valule mõtlema. Ma ei ole ju vana, olen alles 33. Veel rääkis õde mulle ühe lõbusa loo, kui ta hakkas Tallinnas vilkuva rohelise fooritulega ülekäigurada ületama. Nimelt, mõtles ta, et läheb kiiresti üle nn jookseb üle. Nii... aju küll sai aru, et peab jooksma hakkama, aga jalad järgi ei jõua :) Niisiis kirjeldas ta seda lugu väga naljakalt, kus oli arvand, et hakkab jooksma nagu 20-aastane, aga välja kukkus see nii nagu 100-aastane muti üritab joosta ehk siis oli jalgu liibates üle tee sõrkinud. Naersime koos tugeva häälega, aga nii see oli. On ikka jama. Mina küll veel ei taha mõelda, et jään vanaks. Aga tuleb tunnistada, et siin on suur osa ka kehakaalul ja seda peab arvestama ning midagi tuleb ettevõtta.