Nädalavahetus reede algas meil teatriga. Ema ja lapsega läksime vaatama Sallo ja Karisma etendust "Hollywoody filmitivad". No oli ikka paras jant ja laps muudkui itsitas, kui jälle mõni krõbedam sõna kõlas. etendus oli iseenesest päris vaadatav, aga ootasime, et na dikka nats laulavad ka, aga ei.

Laupäeva hommik algas varakult ja kiiresti oli vaja panna kokku enda ja laste asjad nädalavahetuse matkalaagriks. Muidugi ei läinud asi ilma viperusteta ja kui algul pidime teise inimesega saama, siis nüüd pidin oma auto välja ajama ja läksime ise. Ilm oli ilus ja soe ja peaaegu kohe kui kohale jõudsime läks ka kohe võistluseks. Tüdruk läks teise võistkonda ja noormees jooksis meiega. Oli erinevad punktid, mis kus tulid ülesanded lahendada ja siis sai edasi suunduda. Igal võistkonnal oli oma kaart ja ja juhised. Saime aerutada, roomata ja köite abil jõge ületada jne. Ühesõnaga liikumist oli miel palju. Ja kui õhtu käes oli, siis oli aktiivsusmonitor saanud kätte 42 treppi, ehk siis sellist mäest üles ronimist, mis temajaoks treppi näitas. Kokku üle 12000 sammu. Ja mõnus päev seljataga. lapse olid rahul, küll mitte piisavalt väsinud, või siiski, sest terve öö oli mingi jutt ja tegevus telgis.

Pühapäeva hommikul ärkaisn ma vihmakrabina peale telgis. Sisse ei sadanud, aga telk oli märg. Aga õnneks selleks ajaks, kui me saime maast lahti ja hambad puhtaks oli ka ilm taas ilusaks läinud ja mõnus nädalavahetus võis jätkuda. Peale lõunat saime koju ja siis sai kodus edasi toimetaud ja õhtuks oli ikka toss päris välja.

Söögi kohapealt oli muidugi taas see nädalavahetus alla igasugust arvestust, aga nüüd pole ka jälle ennem pühapäeva ühtegi patukat plaanis, niiet loodan, et ennast reele saada ja igatahes on veel ka üks matk plaanis sellel nädalal, aga sellst juba järgmises blogis.

Täna aga loodan, et päev lõppeb ilusti ja kõik mis peab paika saama seda ka saab. tunnen, et peab juba hakkama ka midagi paremini minema. Alati tuleb hoop sealt kust sa seda kõige vähem oodata oskad. Ja alati ka õppetund ma loodan.