Nüüd siis sellest kuidas mul jälle terve nädalavahetus läks nagu ikka kui on plaansi enanst rajal hoida. Tegelikult oli teada, et see nädalavehtus tuksi läheb. kuna plaanis oli sünnipäev ja siis am polnud päris kindel kuidas mul õhtu läheb, kui lapsed kaasas ja täpselt ei tea kuskohast süüa saab.

Nädalavahetus hakkas kiiva kiskuma juba siis, kui reede hommikul mehe pidin EMO-sse viima. arvasin, et nagunii ta välja uuesti visatakse kui valud maha saadakse. Aga ei teatati, et jääb haiglasse ja et läheb erakorraliseks sapikivide lõikuseks. Õhtul jookisn poest läbi, sai ühtteist kaasa haaratud, sest reede õhtu ja lapsed tahavad ka patustada. Võtsin kooki ja krõpsu, mis oli juba viga. Laupäeval oli meil sünnipäev, ehk siis lapsed läksid laste sünnipäevale ja js mina suurte sünnipäevale. Suur praad, kuigi sain ise valida ja võtsin teadlikult vähem. Aga kooki ja kringlit oli ikka vaja ju süüa ja proovida. Aga tunne oli selline enam vähem. Siis panin sealt minema, et sõita linna ja lapsed peale võtta. Ja õhtul minna nendega siis jüriöö tõrviku rongkäigule. Sain ööseks õe juurde jääda ja siis õde tegi veel ka õhtusöögi. Aga kõik oli väga teine mis ma olen harjunud sööma. Ikka prae kartul õlis ja hommikul sai ja saiakesed. nii võõras on juba selliseid asju vaadata. meil on ka vahest sai kodus, aga see ikka kõvasti harvaks jäänud, ja ikka peamiselt sepik. Isegi kui tahetakse moosisaia süüa.

Lõunasöök oli enam vähem ja õhtu ka, aga lõpuks tulid ikkagai jamad sisse. Ehk siis sprotisepik, mis oli nii hea. Ja oli veel vaja natuke süüa neid neljavilja küpsiseid, mis ma olin kaheks päevaks meile mõlemale mehega teinud, aga meest ju polnud ja lähevad kõvaks seal seistes. Üllatavalt oli pluss hommikuks väike.

Täna saab mees haiglast koju ja vaatasin tema toitumissoovitusi. Ja tegelikult on kõik see lubatud, mis meil menüüski ja eks alguses lihtsalt kogused väiksemad, et harjuks. pole ju mitu päeva üldse söönud. Soovitus oli liituda kaalujälgijatega :) Noh nendega on ta juba liitunud ehk siis fitlapiga.