Õh..kauaoodatud patukas. Issand ma ausalt nädal aega elasin selle päeva nimel...selle lemmiksiidri nimel. Eriti kui oli teada, et külla tulevad kallid lähedased ja no tuleb teistmoodi päev. Ja siis..öö enne seda..hakkasin juba mõtlema..ma ei tahagi seda enam nii väga,....appike..ma ei tahagi seda patupäeva! Või tegelt ikka tahan?!

Hommik...püsin ikka ilusti kavas..aga mõtted keerlevad pealelõuna suunad...lõuna...kõik veel hästi aga järjest enam mõtlen, et see õhtupoolik võiks ikkagi kuidagi kujuneda fitlapi tõdede järgi. Aga samas..no...krt...tahaks ikka ju onju, 

Ja lõpuks siis see kauaoodatud siider...väkk...kas tõesti saab nii minna juba!? Tahaks magama minna...ikka tõesti uimane hakkas olemine. Ja siis söök..jommaijoo..pizza...nii ju annaks hagu sellele. Jumal tänatud, et teised olid näljasemad ja mulle jäi vaid tükk :D kuhjasin selle aga vabavaraga üle ja luristasin oma pooliku siidrit edasi. 

Koogiaeg...laual siis minu järjekordne rullbiskviidi üritus ja külaliste toodud kook. Ahhh kuidas see kook ju tõmbaks enda poole...aga kaine mõistus lubab pool enda tükist anda veel suuremale maiasmokale ja võtan hoopis enda rulli ja mõmisen..mm...see ju lubatud :D

Külaliste lahkudes kisun lahti oma "tagavara" kapi...ja...endlae üllatuseks võtan vaid kolm kummikommi. 

Kas tõesti see nädal korralikku toitumist on juba niipalju mõjutanud kõike...et ma ei ootagi enam järgmist patukat niiväga?! 

Hetkel on olemine raske ja mõtlen, kas oli üldse kõike sedagi niiväga vaja..aga juu siis oli, et mõista kui hea on "argipäev"!Igaljuhul ootan juba homme hommikust Inglise hommikusööki ja loodan väga, et see tänane südamest patustamine ei anna öösel tunda :P Aga kokkuvõttes jäin endaga rahule...läks küll trumm...aga pulgas jäid mulle (seega ei söönud end lolliks vaid patustasin mõistlikult)