Tegin hommikused mõõtmised täna. Ega midagi head sealt oodata polnudki - kõhult sain ainsana natukene maha aga mujalt sama seis. Aga mis ma loota ka saan, olin ju haige ning toitusin veits mööda ja vahepeal üldsegi mitte. Kuid täna vaikselt liigun jalle sinna poole, kus olen kavas 100%, loodan, et homme tunnen end piisavalt normaalselt, et minna ka trenni, kasvõi natukeseks ma ju ei pea jooksma minema vaid kõnnin sinna teen venitusi ja siis natukene jõuharjutusi ning siis tagasi. Kui tunnen, et jõuan siis võib olla ka natukene ratast, otsustasin nüüd, et ratas meeldib mulle rohkem ja hakkan seda rohkem sõitma. Analüüsisin ka enda kella südame lööke ratta trennide ajal, mis on huvitav on see, et alguses ta näitab südame lööke õigesti aga siis kui palav hakkab ning ma higistama hakkan siis läheb näidud valeks, mis tähendab seda, et ma pean hakkama kuivatama anduri alt, et ta õigesti näitaks mul tulemusi. Mulle endale õudsalt meeldib vaadata ja analüüsida enda tulemusi alati. Selle pärast mulle meeldib ka näiteks endomondo jooksu äpp, kus ta näitab põhimõtteliselt kõike, eriti kui on veel pulsiandur juures. Ja siis saad ka kuu kaupa vaadata kui palju oled kilomeetreid maha jooksnud/kõndinud/sõitnud ning ka kaloreid. Siis on hea vaadata kui aktiivne oled olnud mingi kuu lõikes. Kevadel kui jooksmas üritasin käia tuli isegi 55 km ühe kuu jooksul ja ma olen päris uhke selle tulemuse üle aga kuna mul isegi kava abil võhmu polnud lõpuks, et joosta neid vahemaid siis ma loobusin sellest, kuid ma arvan, et kevadel ma võttan uuesti sihi ette ja hakkan jooksmas käima. Kui ilusad ilmad on, kuna mul soojasid jooksu riideid pole ning praegu nii külm väljas. 

Täna üldse toitumisega raskusi polnud, just selle uuesti alustamisega. Ainsana on see, et ma veel ei tea kas ma jõuan hilis sööki süüa, kuna kell on juba hiline ja mu kõht otseselt tühi pole, võimalik, et söön lihtsalt puuvilja ja kõik. Trenni ma otseselt ei teinud, jätkasin oma yogaga, tegin kaks harjutust üksteise järgi lihtsalt, et saada nende päevadega samaks nii öelda, plus need kuidagi lühikeseks ka jäänud 20 minutit on üks osa. siis mõtlesingi hea teha järjest. Tunda nagu pole, et painduvus paremaks läheks aga rüht seda ma nüüd teadvustan endale kui ma seisan, enam ma küürus seljaga väga seista ei taha vaid lükkan ilusti rinna ette ja pea kõrgele. Ainsana mis ma tähele panin on see, et ma surun oma kõhu ette mis ei ole mu alaseljale hea, pean hakkama seda ka kontrollima, et ma oma vaagnaluu ilusti üles keeraks, et mu selgroog võimalikult sirge oleks.

Raske on täitsa ja motivatsioon on ka null. Aga jätkame edasi ilusti, kaotada pole mul midagi ainult võita :)