Kolm nädalat on jäänud mul selle verstapostini, milleni mul on sätitud eesmärk miinus kaheksa kilo. No kaks on puudu. Proovin nüüd need kolm nädalat hästi tubli olla ja ikkagi see eesmärk ära täita, muidu pole ju mõtet üldse midagi püstitada. Aga see koera saba läheb suht vaevaliselt. Ma arvan, et viimased kolm nädalat pole nagu mitte midagi juhtunud. Pole läinud, aga pole juurde ka tulnud, hea seegi. Nädalavahetus muidugi mingit eesmärgipärast tegutsemist ei soosinud. Panen siia oma laupäevase menüü - oli selline päev. Mõnusas Tallink Spa ja Conference hotellis. Õhtul sattus ette veel selline kõrtsituba nagu Scotland Yard. Mine veel Tallinna peale laiama. Õnneks me rahmeldasime seal tantsuplatsil ka päris korralikult. Olen korduvalt öelnud, et oluline pole see, mida sa vahel teed, vaid see, mida sa pidevalt teed. Patukord kujuneb küll patupäevaks, isegi patunädalavahetuseks, sest siia tuleks juurde arvestada ka tänane kabanoss. Aga siit ka läheme uuele nädalale vastu korralikult, seemnete ja kliidega puder ootab hommikut.

 

Aga pannkookidest nüüd. See lugu meenus mulle täna hommikul hotelli hommikusöögi ajal. Tänane hommikusöök oli täitsa OK, kui arvestada, et oli ka soolalõhet, siis rohkem nagu pole vajagi. Aga olid ka täiesti maitsvad pannkoogid, mida ma endale lubasin paar tükki. Pisikesed sellised.

Aga ükskord. See oli aastal 2007. Nägin unes sellist lugu, et ma sõin pannkooke. Ja need olid nii head, et ma muudkui sõin ja sõin ja sõin ja sõin ja ei suutndu lõpetada, lihtsalt maailma kõige paremad pannkoogid olid. Unes söö või lõhki ennast.

Läks mööda umbes nädal või paar ja läksime Toila sanatooriumisse seminari pidama maakonna tervisevõrgustikuga. Meid oli tookord lausa 40 inimest kaasas, kes mäletab. Ja tol õhtul, see oli veel teisipäev, oli õhtusöögi bufees needsamad minu unenäo pannkoogid. Ma tundsin need kohe ära, need oli no nii head, et ma muudkui sõin ja sõin ja sõin ja sõin ja oleks peaaegu ennast lõhki söönud. No kuidas on võimalik näha unes ette pannkooke? Ma ikka peaks tegelikult ammu olema seal selgeltnägijate tuleproovis, aga kas pannkoogiunenäod tulevad ülesandeks või telefonitelepaatia, seda ju ei tea. Ja muud ma ei oska. Aga võib-olla kui pensile lähen, saab minust selline Valtu küla nõid, et järjekord lookleb õunaaiani ja sepikojani välja.

Eile spaas tundsin ennast muidugi oma kehas päris mõnusalt. Paksude soomlaste taustal tunneb vast igaüks end hästi, aga  ainult see ka ei toida. Peegleid olid igal pool ja hästi palju ja maast laeni, ja ei olnud vaja häbeneda midagi.