See nädal on olnud täiesti imeline. Ma vist pole mitte kunagi saanud nii palju kiidusid. Kohe väga palju. Küll kirja teel, küll telefoni teel, küll näost näkku. Tüdrukutelt ja poistelt. Poiste puhul on ju tegelikult  normaalne, keda nad siis veel imetlema peaks (kui mitte naisi). Kui just see tedrevärk pole. Aga et naised ise....lahe, onju. Mulle ikka hullult Eesti laulu vaheklipid meeldisid.

Mis siis juhtunud on täpselt viie nädalaga. Mina olen muudkui söönud  (täna näiteks õhtuks kalkuni-seenehautist, küll mitte kalkuniga, vaid broileriga, küll mitte valge veini kastmes, vaid ilma veinita kastmes ja hommikuks kaerahelbeputru rosinate, banaani, marjade ja kookoshelvestega, mmmmmmm) ja järjest edenenud igavese nooruse poole. Ilma ühegi imerohuta. 5,5 kilo on kadunud ja 2,5 on veel jäänud seda liigset. Ja kujutad ette - kui poleks alustanud, siis poleks mitte midagi juhtunud. Kui tahad, et midagi muutuks, tuleb teha teistmoodi!!!!!!!!!!!!!!!

Nende kiidudega on imelik ja piinlik see, et neid tuleb isegi siis, kui olen päeva lõpuks täielik võileib. Ja ega tegelikult ei oska ka kiidusid vastu võtta. Ah mis sa nüüd, mis nüüd mina... 

Mõtlesin nüüd teha selliselt, et alkoholi ei tarbi üldse. Kuni mehe sünnipäevani. Siis läheme spaasse ning mine tea, mis isud peale tulevad, sünnipäev ka ja. Aga sünnipäevani on aega paar nädalat. Ükskord ma ei võtnudki jõuludest mehe sünnipäevani, kolm kuud. Ma olen selline tavaline olmejooja, aga pingelistel aegadel -  siin isegi aasta lõpus vaata et  - võtad juba  igal õhtul väikese veini ja see kujunebki tasapisi uueks normaalsuseks. Hea, et ise märkasin. Õnneks muidugi suured pidustused on möödas ka, eks katsu vesise suuga parima sõbranna sünnal olla või isegi et sulgpalli sünnal.

Trenniga on hästi. Üks kord nädalas ujumist ja pinksitrenni, neli korda sulkatrenni ja seekord tuleb ka laupäeval väike võistlus sisse paarismängus, vabariigi aastapäeva puhul! Teisipäev on superkompensatsiooniks. Sellise mahvi peale ei tohiks ju paks olla, eksole. Aga see ei puutu üldse asjasse, nagu siin täheldanud oleme (Kaia Kanepi!)! Täna panin selga ühe rohelise läikiva pluusi. Ma ei kandnud seda tükk aega, sest varrukad pigistasid. Nüüd - enam ei pigista. Ma arvasin, et mul on hull muskel, et sellepärast pigistab. Tegelikult hoopis käed oli paksud. Igaljuhul uskumatu, et ka käed võivad paksud olla. Ma ei teadnudki, et ma olin pakskäsi.

Üks suur eesmärk on saada selga mu imeline Montoni pükskostüüm. Püksid on okei, seal pole - ma ütleks isegi et mitte kunagi - probleemi olnud, aga pintsak ikkagi veel veits punnitab. Saaks järgmiseks esmaspäevaks nii 1 sent vahelt välja, siis oleks tipptopp ja Raplamaa fitlapieesrindlased lähevad sotsiaalministri vastuvõtule. 

Veel üks mõte - mu lemmikkokteilid õhtul, nii 10 paiku. Keefir, külmutatud marjad, chia seemned, banaan.. Olen küll pannud sügavkülma ka ise marju, praegu leian sealt nii musta kui punast sõstart ja isegi astelpaju, mida korjasin - issand jumal, ei mäletagi kunas, peab Pilvi käest küsima, millal me seal Rummu karjäärides turnisime (astelpaju marju on seal nii et mustab!), vähemalt kolm aastat tagasi! Ja ma ei viitsinud neid marju sügavkülmast isegi välja võtta ja neid on ikka mitmed karbitäied. Minu teada on astelpaju üks tõhusamaid c-vitamiini allikaid - leidsin praegu just sellise tabulka: https://parnu.postimees.ee/528080/kibuvits-ja-astelpaju-troonivad-marjade-seas. Ühesõnaga - kui laisk võib ikka inimene olla ja kui vaimuvaene! Loogiline, et ma ei hakka külmunud astelpaju marju suhu toppima asja ees teist taga. Aga ega ma ei osanud oma peaga ka mingit kokteili kokku keerata, päriselt ka.

Vererõhuga on kõik hästi. Nüüd võib vist isegi juba deklareerida, et kõrgvererõhutõbi on ikka laiskadele ja paksudele diagnoosimiseks.

See on puder, mitte kook!