Kui olen siin lugenud teiste võitlustest, isudest ja vaevadest, siis tuli tunnistada, et mind see nagu ei puudutanud.

Aga eile. Tulin trennist, kulutatud  umbes 600 kilokalorit (st 1,5 tundi sulgpallitrenni), pingeline ja vastutusrikas päev selja taga (tuli kaitsta oma viimase aasta suurimat tööd väga tähtsate inimeste ees, peale mida toimus suur pingelangus). Ja siis ma alles tundsin sellist tungi, mis mind lihtsalt haaras ja ma ei kontrollinud enam oma ühtegi mõtet, soovi ega tegevust. Mu käed lihtsalt haarasid piimakannust ja ma kallasin omale selle kõik sisse, mitu tassitäit ja hästi kiiresti. 

Professor Vahur Ööpik rääkis kunagi koolitusel, et piim on imeline taastusjook. Ja ma tundsin seda täiesti füüsiliselt. Ja pealekauba mulle jubedalt piim maitseb, juba väiksest peale. Ema kutsus mind piimavasikaks. Vanaema juures olid lehmad Kille ja Mustik ja seal sai ikka kopsikuga lüpsisooja piima joodud. Ajaa, tegelikult mulle meenub, et isegi paar päeva tagasi ma võtsin lihtsalt kohvikoore ja kulistasin seda. See õnneks väike totsik. Sellisest hüsteerilisest käitumisest ma järeldan, et mul on piimapuudus. Tegelikult ma eiran seda nõuet siin, et kohvi peab jooma mustalt. Kuidas ma saan mustalt juua, kui ma ostsin oma firmale sellise kohvimasina, mis teeb latet sahinal ja susinal ja kõrinal, mis on päeva parim osa üldse.

Aga muidu mul mingeid erilisi hullusehoogusid ei ole olnud. Ja kui nüüd mõelda, siis tegelikult on täiskuu aeg ja hullud lähevadki hulluks. Mina siis sedaviisi.

.