Reedel juhtus selline asi, et asutades ennast kalli kolleegi juubelile, avasin riidekapi, et midagi selga panna ning siis avastasin, et  selga mahuvad igasugused asjad. Olen rääkinud varasemalt ühest Montoni imelisest pükskostüümist, millel ordenid ka rinnas. Et see  pintsak oli kogu aeg natuke ikka väike, et nööbid punnitasid, aga nüüd - palun väga - täiesti vinksvonks. Kuid ordenitega pintsakut ma ju ometi ei pane reede hommikul kell 12 selga. Kuna kolleeg maailma naljanina, mõtlesin, et panen musta- ja oranžitriibulised stretšpüksid, mida sai kantud kunagi siis, kui ma Smilersit armastasin (tõenäoliselt siis 2003-2004? Millal Kersti mulle need püksid a la 10 krooniga müüs?) ja nendega sai veel Eidaperes Smilersi peol käidud ja mis nalja seal siis kõik sai.... Ja püksid täiesti vinksvonks sobisid. Aga siis ma tulin veel paremale mõttele. Nimelt 7 aastat tagasi ehk siis 2012, kui ma osalesin Figuurisõprade finaalis ja olin ka elu heas vormis, et siis oli mul tol kevadel vaja minna Külade Liidu tänuüritusele. Küll ma proovisin ühte ja teist selga, aga kõik riided olid suured. Ja sama rõve, kui  on väikesed riided (sardell kiles), on ka  suureks jäänud riided rõvedad, eriti kui püksitagumik lotendab. Tookord helistasin hilisel pärastlõunal ja laupäevasel päeval legendaarsele Rapla kaupmehele, tänaseks manalateele läinud Reedale, kes pidas legendaarset riidepoodi, et aidaku hädast välja. Pood oli juba kinni. Ja siis Reet tegi poe lahti ja me leidsime mulle igavese ägeda kleidi ja sinna juurde ägedad seksikad sukapüksid ja kotigi. Reet oli ikka hästi vahva, ükskord, kui jälle oli häda käes, aga poes ei olnud sellist kleiti, mida vaja, tõi ta mulle imeilusa kleidi oma riidekapist! Vot selline asi toimub väikelinnas ja meenutan alati Reeta heldimusega. Aga nüüd sellest  kõnealusest kleidist. See jäi tol päeval ka viimaseks korraks, kui ma selle kleidi selga sain.  Ja nüüd - üllaülla - tuli see kleit mulle meelde. Ma ei viska mitte kunagi midagi ära, heal juhul olen hävitanud keskkooliaegsed riided, ei enamat.  Ja võtsin siis oma kleidi nüüd välja ja SEE MAHTUS SELGA! Ma pole ikka nii õnnelik olnud ammuilma, kui sel reedel! Panen  pildi ka siia veel kord.  Kordame siis üle - mida on õnneks vaja -  seda, et  ilusad riided selga mahuksid, kogu lugu.

Kuna mul siin vererõhk jamas, külastasin eelmisel nädalal perearsti. Tegime kõik vereanalüüsid ja jutud. Täna sain teada tulemused ja nüüd ma olen väga hirmul. Esiteks on mul D-vitamiini tase selline, mida siinkandis on harva nähtud - 83,3 nmol/l (piirväärtus on 75). Teadaolevalt on enamus inimestel meie maal see näitaja alla igasugust arvestust (lugesin , et 73%-l elanikkonnast on see ülimadal). Küsitakse siis minult, et kas ma võtan mingeid preparaate - ei, sorri, ma teen Fitlappi! No ja ma olen umbes 7 korda käinud a 5 minutit solaariumis. Ehk see ka on aidanud veits. Igaljuhul olin täna sensatsioon.

Ja nüüd, mis kõige hullem - minu hemoglobiini tase on 156 g/l!  nagu Marit Björgenil ja Raissa Smetaninal parimatel päevadel kokku (maksimumpiir naistel 150). Minul, kes ma retsidiivselt olen saadetud doonoripäeval kus kurat, sest aneemikuid ei tohi tühjaks lüpsta viimsest veretilgast.  Jälle küsiti, et mis nagu toimub? Et see on juba nagu veits ebanormaalne - mina jälle- sorri, Fitlap!  Ja kui sul on ikka rauaga kõik korras, siis jaksad. Seda ma mõtlen, et ma ikka väga jaksan viimasel ajal üksikmängu mängida, et veres ikka on, mis hapnikku ringi ajab. Ma olingi kindel, juba enesetunde pealt, et hemoglobiin on üle 130, aga et 156! Nüüd mul on suur hirm, et äkki ei lasta maakonna meistrikatele ja äkki võetakse siin viimastel Jõud meistrivõistluste 7.-8 koht ära. Ja see kabe kolmas koht, see on ka ohus! Aga äkki tegi Jaak Mae ka Fitlappi? Või lihtsalt sõi normaalselt, mis pole ju sugugi vähetõenäoline.

Eks ma siis väristan nüüd natukene jalga ja ootan dopingukütte. Iglajuhul õnneks polegi midagi rohkem vaja.