Täna öösel ma kukkusin Laulasmaa SPA hotellis oma voodist maha. Koos madratsiga. Kusjuures ka üks kolleeg kukkus samamoodi ja kuuldavasti veel nii mõnigi, sest öösel olid käinud matsud. Kuna üheinimese kitsas voodis oli mitu madratsit,  need omavahel aga suhteliselt libedas vahekorras, oligi tulemuseks maaühendus. Minu puhul oli õnnetus õnnelik, sest seal läheduses polnud ei tumbat ega öökappi ja ainuke trauma oli 5.45 ülesärkamine, peale mida und enam ei tulnud. Aga kui oleks õnnetumalt läinud? Oleks ikka peaga puraka pannud? Ja siis oleks olnud nekroloogi viimane lause järgmine: suri öösel spaas une pealt väljakukkumise tagajärjel. Kui hommikul sellest rääkisin registratuuris, siis need pööritasid silmi ja ütlesid, et sellist juttu pole nad veel kuulnud (nagu filmis Verekivi kõige vanem raehärra pobises: usskumatu....). Oleks siis vabandanud või midagi.... Täitsa kohe huvitab, kes veel on seal maha kukkunud. Õudselt naljakas muidugi ka. Eriti peale ellujäämist. Ma olen ikkagi vanemas keskeas proua juba. Ja too teine proua oli  veelgi vanem, hallipäine ja puha.

Sain eile veits pahaseks ka kriitikanoolte pärast Fitlapi vastu. Mulle üritati selgitada (ja on ka varem üritatud), et Fitlapi menüüga jääb inimene toitainetepuudusesse. No nii. Milliste toitainete, huvitav.  Sel juhul peaks inimesed, kes siin söövad päevast päeva kiirtoitu, pelmeene ja muid hõrgutisi, ammuilma surnud olema. Kõige puuduses. Aga näe - elavad!  Vähe rasva? Isegi vahukoor on menüüs! Valgud? Liha-kala-muna, kodujuust.... Süsivesikud? Jaa, tõesti vähe suhkrut, sorri! Õigus- suhkrusöömist ju ei soovitatagi, küll aga köögivilju ja marju ning puuvilju! Vitamiine vähe? Vett? Mis mineraalid puudu?

Üks filosoofiline mõte veel. Seoses paksusega.

Üks hea sõber rääkis, et tal on väga raske harjuda sellega, et ta naine on paksuks läinud. Et tal on raske leppida sellega ja ta üritab seda naist, kes ei ole enam see, kellega sai abiellutud, armastama uuesti õppida sellisena nagu ta nüüd on. Olen sõbra väljaütlemise peale mõelnud tükk aega. Naine muutub koos kaaluga märgatavalt. Tegelikult ju mees ka, aga mehele seda pahaks ei panda, sest mehe puhul ilu ei ole ju primaarne. Naise puhu aga väga. Mõtlesin ka iseenda peale - mina pole väga trastiliselt muutunud, olen kogu abielu ajal kõikunud pluss miinus 5 kilo, et ei mingit totaalset muutumist. Ja ega oma lähedase muundumist ju ei märka ka, kui päevast päeva teise kõrval oled. Või siiski?

Mina polnud oma kolleege näinud nüüd paar kuud ja sain palju ilusaid sõnu. Tore, et tüdrukud märkavad. Aitäh!

Olen jälle tippvormis, vererõhk elab oma tavapärast elu ja mul tuleb sel nädalal jälle 6 päeva trenni.... issand, ma nii armastan sulgpalli (ja lauatennist ka - õppisin lööma!).

Jube keeruline on fitlapiselfisid teha.