Ma olen jätkuvalt vaimustuses. Seetõttu, et mulle endale ootamatult olen ma nii heaks köögikataks osutunud. Ja seda tänu ühele äpile, mis enamus tööst teeb ju minu eest ära - planeerib ja ütleb, mida, millest ja kui palju. Teeb ära selle kõige aeganõudvama ja tüütuma tegevuse!

Tegin eile oa-hakkliha kotlette. Mulle meeldib see, et ma vaatan, mis mul olemas on, panen mingi põhikomponendi otsingusse ja siis see hakkab pakkuma erinevaid roogi - ja mis siis mulle tundub, et tahaks-viitsiks-olemas on, lähebki lahti. Ükspäev ostsin punaseid ubasid purgis, igaks juhuks, oad on päris paljudes toitudes ja uba on üldse üks väga hea toiduaine. Sööme me ju hernest ja uba lubamatult vähe. Panin oad blenderisse, sinna juurde tegin omaloomingut ja panin sibulat ka, lisaks purustatud tomatit. Siis segasin kokku hakklihaga ja proovisin teha kotlette. Kuna aga kogu see krempel lihtsalt ära lagunes, siis panin juurde paprikat ja šampinjone ning sain pajaroa taolise asja. Lisaks keedetud kartul ja muidugi värske salat. Täiesti imeline roog taaskord ja omaloomingut kah sekka. 

Täna tulin õhtul trennist ja - juba trennis tahtis pilt tasku minna, eriti kui tuli üksikmängu mängida või 60 korda tilgaveskit teha - kiirelt tuli midagi kokku keerata. Ma ei ole veel sinnamaani arenenud, et teeks midagi ette - sinnamaani ma ei viitsi areneda ka, olen siiski loomu poolest laiskvorst. Aga oli broileri fileed, oli šampinjone, oli tatart ja sulajuustu. No kas üks tavaline inimene tuleks selle peale, et paneks keedetud tatra sisse sulatatud juustu? Neverever. Salat jälle kõrvale, täna panin idusid ka sisse, nii hea krõmps. Isegi 11-aastane sõi. Ta ei saanudki lõpuni aru, et seal olid ka šampinjonid, praetud, issand kui head.

Loomulikult tekivad lemmiktoidud ja iga jumala hetk ei katseta uusi asju. Nii on hommikusöökidega - minu absoluutne lemmik on omlett kodujuustuga. Noh et panedki kodujuustu muna sisse ja siis pannile. 

Kui hakata mõtlema nüüd lähiminevikule, siis ma olin täiesti minetanud igasugused õpitud oskused. Ja teadmised. Näiteks, et hommikul tuleb süüa. Jäi isegi täitsa vahele või siis kiirustades võtsin Võiroosist mingi kiluleiva ja kartulisalati. Omletti ma vist polnud teinud juba pool aastat. Kogu aeg oli ju nii kiire. Enam pole kiiret kuhugi. 

Ajaa, ma leidsin ikkagi oma ilusa musta kleidi üles. Ma polnudki seda ära visanud. No seda sajakroonist. Kuna aastal 2012 Figuurisõprade finaali ajal see õmmeldi mul tollaste mõõtude järgi kitsamaks, siis momendil on vaja veel sutikene taandareneda ja siis on viimase peal. 15. veebruaril on meil suur gaala ja selleks ajaks peab olema vorm juba nii hea, et see kleit on täpselt õige. Järjest enam riideid minu koletust riidekapist on muutunud või muutumas kandmiskõlblikuks. Ei olegi enam a la pesus kokku tõmmanud.

Mäletan, kui aastal 2010 kohtusin paastulaagris Lainega (sel ajal Jänes), kes ütles kuldse lause, mis mind seda piinavat nädalat välja kannatama innustas. Ta ütles, et peale eelmist paastukat tulid tuttavad ja ütlesid komplimente, et oi kus sa oled ikka muutunud. Tõesti, sellised komplimendid annavad väga palju jõudu. Ja ma saan neid komplimente praegu ikka ohtralt. Ehkki - möödas on kõigest kaks nädalat ja kaks päeva!

Kuulsin täna koolis head nalja. Ma annan koolis vahel tunde, tuletan vanu aegu meelde, ja nii õudselt mulle meeldib (lapsed on ikka minu teema!). Nali siis selline, et õpetaja küsib: lapsed, nimetage tuntud teadlasi. Ja lapsed vastavad: Igor Mang ja Edda Paukson. Vot nii. See nali oli nüüd peale kauba. Tegelikult on lapsed hästi nutikad ja lahedad.

Sain täna uue särgi. Ma tahan musta värvi ka. Aga selle tellin hoopis teise numbriga ja mõne aja pärast.