Nii, nüüd on peaaegu tagasi see kaal mis oli enne eelmise nädala pidusid. Tipnes muidugi see ka töökaaslase sünnipäevaga. Aga see eest õhtusöögi jätsin peaaegu vahele, sest tegin arvestuse, et sünniäeva laus sõin peaaegu õhtusöögi jagu asju ra. Ainukene mida haarasin oli heeringas, sest see nägi ühtusöögi juures nii hea välja. Ja hea olin et nii vähe sõin htul. Hommikuks oi 300 grammi kadunud. Jess. Sest arvasin, et kaalukadu pole või on isegi tõus, sest hea-parema näol oli eile sünnipäevalauas ka napoleoni kook, see Pätsi oma, mis on nii paganama hea. 

Nüüd aga lubasin endale, et alates tänasest on ainult FL kava kuni lapse lasteaia lõpupeoni. Siis teatas aga kallis kaasa, et laupäeval on vist Lätti minek. Nüüd kaalungi, et võtan karpide ja totsikuteg kaasa oa menüü- ülejänud seltskond söögu mida tahavad. Mina kavatsen menüüs püsida. Kavatsen valmis meisterdada salatid, sest arvatavasti pole võimalik sööki soojendada. Mulle kohe ei meeldi sellised ekspromt ülattused. Teisalt on jälle vahest hea perega kuskile välja minna ja lihtsalt nautida kallite inimestega koosolemist. 

Samas hakkasin mõtlema sellele, et kaal on nüüd kõikunud üles-alla. Täna panin mõõdulindi tööle üle pika aja ja cm-d on kadunud, nii rinnast kui vöökohast. Järelikult pekk sulab ka siis kui patustad. Lahe. Samas teeb meele kurvaks see, et neid patukordi on olnud ikka liiga palju ja kogu selle aja joosul oleks cm-d ja kaalu rohkem kadunud :( Siis aga mõtlen, et oleks on sama hea kui poleks.... Ja mis ma tühja ikka kurvastan, sest kompliment on sadanud ikka siit ja sealt ja on huvi tuntud kuidas ma olen saavutanud selle, milline ma täna olen. Ja see on hea, sest kompliment on motivatsioon- ma olen suutnud ja ma suudan veel ja veel ja veel.

Samas on halb see, et mul on diagnoositud jalalabas liigesepõletik ja ei saa trenni teha päris nii nagu sooviks,kooli ajal sai tegeletud päris palju tantsimisega ja see mulle meeldis, aga peale traumat jalaga, pole enam elu nii ilus ja see teeb kurvaks. Sest vahel hommikuti, eriti kui on ilmamuutus ei saa jalga liikuma- kui mõnel on kangekaelsus, siis minul on kangejalgsus- karju appi.... Ja arsti poolt on soovitus kõndimine, et mitte liigest väga koormata ja ujumine. Aga kui maal olles pole seda va basseini kuskilt võtta kus ujuda, sest ujumine mulle ka meeldib- jääbki ainult kõndmine.

Ok suvel mulle meeldib muru niita ja mitte traktoriga vaid niidukiga, siis on ikka liikumist päris korralikult ja selline üldfüüsiline ka, sest on ka künkad mida niita. Kuid nüüd on paha asi see et lapsed kasvavad ja hakkavad seda muruniitmise tööd üle võtma ja seda traktoriga- ikkagi meesterahvad, siis kuidas ma neile ütlen, et ärge niitke, las mina ise teen.