Tervitused!

Täna võtsin end kokku ja otsustasin ka blogi pidama hakata. Võibolla on kõige asjalikum alustada iseendast. Olen 26-aastat vana. Hetkekaal 84,5kg ja pikkust 171cm. Riide suurust on väga raske öelda, sest ma põhimõtteliselt ei taha endale osta suuremaid riideid kui M, L või siis 38-40. Veel paar aastat tagasi ma keeldusin endale ostmast riideid, mis on suuremad kui 38 ja või M. Seega kui poes näen midagi toredat ja kui suurus L või 40 on väike, siis ma lihtsalt ei osta seda endale. See on ühest küljest selline enesepettus aga samas ka alahoid, et keeldun suuremaks minemast. Reaalsus on aga see, et kui ükskord poes tahtsin teada, mis mu tegelik suurus on, siis nr 44 püksid olid jalas ok ja ülemine osa 42. Reaalsus on valus.

Veel kevadel  vaatas mulle kaalul vastu 90 ja kõige suurem nr, mille õhtuse kaalumisega sain oli 92, selle pärast ei tasu end õhtuti kaaluda. See oli murdepunkt, kui hakkasin kaalu jälgima. Kaksikuid sünnitama minnes kaalusin 95kg ja no seda ilma raseduseta ma enam kätte saada ei tahtnud. Oma kaalus ei saa ma süüdistada ei rasedust ega ka lapsi, sest pärast laste sündi suutsin kaalu langetada ning parim tulemus oli 59kg, kuid püsiv kaal jäi 62-65kg peale. Elu muutus aga mõnes mõttes mugavamaks ja teisest küljest pingelisemaks ja sedasi kaal hakkas kogunema. Töö on valdavalt istuv ning liikumist on vähe, sest ka kodused tegemised on istuvad st lisaks tööle õpin veel Tartu Ülikoolis magistratuuris ning kõrvale olen veel terapeudi väljaõppes. Seega tegelen kahe kooli kodutöödega. Mugav eluviis viis selleni, et kaal tõusis 75kgni ning ma ei olnud kusjuures õnnetu. Minu kaal ei paistnud välja, riided läksid endiselt selga ja tegelesin aktiivselt spordiga. Osalesin väiksematel jooksuüritustel (kuni 10km) ja nädalas 3-4x käisin trennis: bodypump, bodyattack, pilates jne. Olin aktiivne FitLife klient. Mulle meeldis seal. Kahjuks tervislikel põhjustel ei saanud enam trenni teha ja kurb oli see, et pidin loobuma just sellest, mis mulle kõige enam meeldis. Hetkel  on mulle lubatud vaid ujumine ja rattasõit, kuid need mulle ei meeldinud. Sedasi jäi sport täiesti ära ja tervislik olukord halvenes veelgi. Mul on liigesed haiged, eriti just põlved ja see seab piiranguid, samas nüüd olen vaikselt alustanud jõusaalis käimist ning jalapresse saan teha paremini kui nt kükke, sest saam raskust reguleerida. Üritan vaikselt ikka end liigutada.

Toitumise osas üritan jälgida fitlapi ja see mulle meeldib. Kõik on lihtne ja loogiline. Vahel muidugi vihastan, kui mul on kindel idee, mida tahan teha, aga kodus pole ühte asja ja pole millegagi ka asendada. Kahjuks tuleb ka patukaid sisse, kuid pean tõdema, et neid on jäänud ikka palju vähemaks. Alguses näljendasin nt mõne juustuviiluga või siis marineeritud kurgiga. Positiivne on see, et olen loobunud koore ja suhkruga kohvi joomisest või õigemini kohvi joomisest üldse. Joon teed!

Teine muutus on seotud suitsetamisega. Oma haiguse perioodil hakkasin jälle suitsetama, kuigi olin enne seda oli see kontrolli all. Nüüd olen suutnud seda ka vähendada st ma päeval ei suitseta, kuid õhtuti peale tööd teen oma 5 suitsu. Oleksin väga rahul, kui see number veelgi väheneks ja eks ma vaikselt liigun.

Täna õhtul ma peaks sööma veel Browni kooki, aga kuna see tuli nii halvasti välja, siis see väga ei isuta. Pole midagi, söön selle ikka ära ja homme söön ka veel osa. Siis peaks sellega kõik olema. 

Õhtul ootab mind veel väike trenn ja siis hakkan jälle õppima.