Just nii ma täna mehele ja pojale ütlesin, kui nad poodi läksid. Ja täpsustasin, et kui on valida merluusi ja merilesta vahel, siis toogu merilesta, sest seda ma söön ise ka. Noh, tegelikult söön merluusi ka. Miks just need kalad? Sest meil siin linnavälises poes värsket kala ei müüda, peab leppima sügavkülmutatuga ja need kaks on minu (subjektiivse) arvamuse kohaselt need kõige paremad. 

Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Hoopis sellest, et kõik see fitlapindus on viinud mind hullumise äärele! Kui liitusin, siis graafik näitas, et peaksin soovitud kaalu saavutama 15 nädalaga. No sattusin täitsa eufooriasse! Loogiliselt oli see ka täiesti võimalik: 1 nädal -1 kg. Üsna tervslik kaalukaotus ka. Aga reaalsus on see, et esimese 4 nädalaga kaotasin 3 kg, siis võtsin need taas juurde ja eelmisel nädalal oli mul selline tunne, et .... mingu pekki kõik see värk! Muidugi ei ole ma olnud ka 100% kavas. Esiteks ei suuda ma neid koguseid ära süüa. Teiseks läheb vahel lappama seepärast, et ei ole kogu aeg kodus ja minu arvates on oma toidu kaasa võtmine külla minnes perenaisele solvav. Eks see ole see vana kooli kasvatuse värk wink. Kolmandaks teeb ikka meele mõruks, kui pingutad ja püüad ja tulemust ei ole. Aga ma ei ole alla andnud, sest eesmärk on jäänud: kaal tuleb tagasi normaalsusse tuua! Olen ennast jälginud (NB! Mitte mõõtnud ega kaalunud!) ja teinud valiku toitude osas, mille söömise järel ma end hästi tunnen - seda just viimasel ajal, kus ma endaga tõeliselt sõjajalal olen olnud. Olen vähendanud koguseid, sest üks kuradike minu õla peal räägib mulle, et kõik need kavad on siiski tehtud noortele ja aktiivsetele inimestele, mitte minusugustele pensionieelikutele, kel töö on kodukontoris laua taga ja kelle ainuke trenn on kodune trepijooks 100+ korda päevas ja kevadine-suvine maja ümber aias müttamine. Vanema inimese ainevahetus on aeglasem ja pole nii palju süüa vaja. Lisaks on mul veel see kuradima astma. Selle ravimid iseenesest pidi soodustama kaalutõusu, ütleb patsiendileht. Nii ma siis vähendasin. Aga tulemust ikka ei miskit. No hakka või nutma! crying.  Ühel päeval mõtlein, et hakkan jäneseks, söön ainult kapsast ja heinu (salateid). Siis mõtlesin, oma ilusat saledat kassi vaadates,et hakkan kassiks: söön kanaliha, piima ja kala ja vahelduseks närin heina. Sellega ma saaksin hakkama, kõik see maitseb mulle. 

Aga ka sellest ei tahtnud ma rääkida. Tegelikult tahtsin rääkida sellest, et kui avastasin, et alguse kaal on tagasi tulnud, siis lõpetasin igasuguse kaalumise ja mõõtmise pikemaks ajaks. Otsustasin talitada enesetunde järgi. Mõtlesin, et sel pühapäeval kaalun ennast. Homme siis. Eks siis homme paistab. Täna käisin endale kevadjopet ostmas. Ega ma muidugi seda olemasolevat selga pole proovinud, lihtsalt arvasin, et võiks veel üks olla - tumedam, millega igapäevaselt autos nühkida. Teate küll - tolm ja kõik see muu saast, mis ikka koguneb, puhasta autot palju tahad. Läksin siis vaatama neid jopesid ja otsisin seda enda numbrit - EU48. Leidsin paar tükki, ükski ei meeldinud. Aga üks jope meeldis koheväga, ainult numbrit ei olnud. Müüja lõpuks leidis ka 48 suuruse. Teate, see oli mulle suur! Ka 46 oli mulle suur surprise! Lõpuks ostsin 44 laugh. Üllatus missugune, kas pole? Ometi mulle tundub, et ma ei ole üldse kaalust maha võtnud! Ja sõrmused ei ole suureks jäänud (v.a. üks) ja noh - ÜLDSE! Aga midagi (isegi) minuga toimub smiley.

Ja veel üks asi, millest tahtsin rääkida. Nimelt olen pikemat aega võidelnud ühe kroonilise põletikuga. Nagu teada, antibiootikume tänapäeval enam kergekäeliselt välja ei kirjutata, tuleb teisiti hakkama saada. Ja teate, vähemalt tundemärkide järgi on see kadunud! Vereanalüüsi pole küll veel teinud, lähiajal lähen teen selle ka ära, et kinnitust saada. Ja vat selle panen ma nüüd küll ainult ja ainult Fitlapi "süüks" smiley. Toitainete tasakaal on ikka väga tähtis!

Nüüd ma lähen kontrollin selle suurusnumbri seal jope peal veel korra üle.