Kaunist laupäeva hommikut kõigile :)

Kui eelmine kord kirjutasin lapse tulevast lõpupeost ja sellele järgnevast patustamisest, siis täpselt nii ka läks. Tegin veel ühe mõnusa rammusa toorjuustukoogi ka, mille hingasime siin loetud tundidega endale sisse. Uskumatult hea sai. Mõte tuli peast ja retseptigi otsima ei pidanud selle jaoks. Üritasin muidugi seda nii palju kui võimalik ´´tervislikumaks´´ muuta. Suhkru asemel oli stevia ja mingeid küpsiseid ei kasutanud põhjaks, sinna läks hoopis mandlijahu kaerakliidega. Mis ma pean ütlema, et toimis suurepäraselt ja täidiseks philadelphia toorjuust kohupiimaga ning suurepärane sidrunikoor mis andis koogile selle õige maitse. Muidugi katteks sulatatud sokolaad, no oli ju vaja ikka. Maasikad kõige tipuks. Tulemuseks suus sulav patt. See oli seda väärt. Kaal muidugi tõusis järgmiseks päevaks 900g kuid paari päeva hiljem oli juba jälle 50,7 nii et pole hullu. No ja ega see kook ainuke patt nüüd ka ei olnud. Mega suured süümekad on pärast patustamist. Tõeliselt vihaseks saan enda peale.

Kuid ikka on ju vaja. Loll pea on ihu nuhtlus, nagu ikka öeldakse. Ja töö juures on juba ülepäeviti laual tort, krõpsud ja hunnik komme. Ohh kui raske seal on endaga võidelda. Eile sain hakkama nii, et mitte ühtki ampsu mitte kuskilt. Üleeile sõin ümbes kaks ampsu torti ja ühe kommi seal. Ja siis see kummitab mind niimoodi terve peva. Miks ma küll pean seda omale sisse ajama. Ei ole ju tegelt vajadust. Hirmuga vaatan lähenevate jaanide poole, kohutav kohutav kohutav....Ja võin ju mõelda, et olen maru tubli ja šaslõkki söön ainult selle koguse mis kavas kirjas. Pole mõtet ennast petmagi hakata selliste mõtetega, tean juba et nii see ei lähe nagunii. Lisaks veel alkohol ka. Ja nagu sellest kõigest veel vähe oleks, siis tulevad otsa kohe järjest sünnipäevad. Korralikuks saan hakata siis alles poolest juulist. APPI!

Ja see tunne, mis mind siis valdab peale selle ühe kommi söömist, on selline, et oleksin nagu automaatselt kosunud igast küljest.

Küll on raske olla ilus :S