Ilm on täna jälle superilus ja päikesepaisteline! :) Ootan juba õhtut, et saaks mehega pikale jalutuskäigule minna. Meil neid ühiseid vabu õhtuid nii vähe paraku, seepärast on iga jalutuskäik omamoodi mõnus ettevõtmine ja sündmus. 

Seekord olen kuidagi töömõtete lainel. Kuulsin juhuslikult, et varsti-varsti on ülemus tulemas jutuga, et peaksin oma töökoormust suurendama. Ja see väljavaade ajab ausaltöeldes tuju täitsa nulli. Mitte, et mul oleks töökoormuse suurendamise vastu midagi, kui kõik on õiglane. Aga meie osakonna tööjaotus on selline, et mina, loomult kiire inimene, teen niigi nii mõnestki 30% rohkem tööd (ja ei- ma ei aja kvantiteeti taga kvaliteedi arvelt ;)) . Ja nüüd peaksin sama raha eest veel ühe teistsuguse tööülesande enda kanda võtma (sest mul sellealane kogemus/minevik). No tõesti. Ja ilmselt keeldumise varianti mulle eriti ei jäeta, kuna keegi peab ju seda tegema.. BRR. 

Ja nii ongi, et viimasel ajal on hakanud see suhtumine meie osakonnas mulle vastu. Ülemus kuidagi on lasknud lonkama asjad ja ilmselt ei adugi, et rahvas rahul pole. Olen ise ausalt tagasisidet andnud, aga see on kadunud nagu mutiauku. Ei saa nagu öelda ka, et mis virised, kui midagi ette ei võta. Olen võtnud, aga ei huvita kedagi.. Tööjaotus on täiesti käest. Olen kohusetundlik, teen oma tööd nii nagu vaja. Mõni istub päevläbi netis, käib ringi, ajab isiklikke (äri)asju ja teenib ka sama palga välja. Selline karjuv ebaõiglus ajab minu karvad turri :(

Juba pikemat aega tuleb hommikul postkasti e-mail CV-Online'st uute töökuulutustega. Aga ei kõneta eriti midagi mind. Saan aru- 12 aastat samas ettevõttes on teinud mind parasjagu mugavaks. Samas valdkonnas tööd enam ei tahakski, aga kannapöörde jaoks olen natuke jänks. Esiteks nõuavad enamus kohti a'la vähemalt 2 aastat eelnevat kogemust sellel alal (saan aru, et nullist kedagi välja koolitada on ebameeldiv ja kulukas). Teiseks- mis siis, kui mu ettekujutus mõnest tööst ei vasta absoluutselt reaalsusele ja ma satun veel hullema portsu otsa..? Loen nüüd oma juttu ja mõtlen, et jänks mis jänks, mugavustsoonis nii kinni, et jube..

Mis kõige hirmutavam- olen kandideerinud nelja kohta viimase 3 kuu jooksul (noh nii selle mõttega, et tahaksin seda pakutavat tööd teha, aga kibe häda kohe lahkuda ei ole, kui ei peaks valituks saama) ja mind ei ole isegi kuhugi vestlusele kutsutud. Mul on kõrgharidus käes (tean-tean, tänapäeval ei maksa see paber midagi, aga siiski..), töökogemust pikalt- olen töötanud alates pubekaeast peale paljudes erinevates ametites, palju koolitusi läbitud, nii mõnedki auhinnad/nominatsioonid ette näidata, muidu ka viks ja viisakas, aga seda ei peeta nagu millekski :S Kas tõesti on paljud tööpakkumised loodud selleks, et oleks ametlik asi ja tegelikult on koht kellelegi juba lubatud? Vanus ka ei ole ju hull, et seeoleks takistuseks.. Kardetakse, et planeerin veel ühte last, et vanus selline paras? Müstika. Enesehinnang on ausaltöeldes saanud paraja hoobi. Eluaeg on ema ja teisedki lähedased mulle rääkinud, et võiksin enamat teha kui olen siiani teinud, kuigi ise olen oma hindamisega pigem tagasihoidlik olnud. Ja nüüd ei pääse isegi vestlustele.. 

Täitsa mure on, et kui tõesti ühel hetkel on vajadus kiiresti töö leida, siis see võib ikka väga keeruliseks osutuda :(