Kui eelmine nädal sai endale lubatud, et hakkan uuel nädalal korralikuks. Siis sellest on asi ikka kaugel. Hommikul ja lõunal jälgisin. Aga kuna mul on nii halb olla. Haige mis haige. Nohu on jätkuvalt tappev. Nina punane peas, valutab juba. Eks varsti on veri ka väljas. Siis on täis kompott. 

Kuni õhtuni ei saanud ma sekundit ka olla et paber all poleks. Eriti hullud on aevastused.

Siis nagu läks leebemaks. Enam nii tihti nuuskama ei pea. Ju lõpuks leiab nohu omale ravi. Kuid  nüüdseks on nii et nina jookseb. Aga ei tunne. Tunnen siis kui väljas on juba. Nagu eriti rõve. Hingata ei saa. Tundub et oleks nagu kinni. Kuid pole märki ka et kinni jääks. Valus valus. Ma ei tea mis edasi saab. 

Kuna ma olen nii siruli omadega õhtuks. Siis süüa ma õhtuks teha ei jaksanud. Seda tegi mees kui kunagi töölt saabus. 

Selleks siis said pelmeenid. Et jah. Kuna kurk ka valus , siis ega ma neid ka väga ei tahtnud. Söök eriti alla ei lähe. 

Ööoode jääb samuti ära. Kuna ma ei suuda oma kurku piinata. 

Hommikuks sai makaron kodujuustuga. Oi kui hea. Ma arvan. Alla läks ju hea. Maitsest aru ei saanud midagi. Aga kuna lapsed ka sõid. Sis ei saanud midagi väga viga olla. 

Lõunaks . Isver kuidas ma ootasin seda lõunaswga, et saaks rahus olla ja puhata. Just eriti kõrvu. Plika hakkab terveks saama. Juba karjub ja ajab vastu ja nii edasi. Nohu tal enam väga pole. Paar korda päevas pean nina pühkima. Palavik kadus ka tal täna ära. Aga köha on. Las olla veel kodus. Tahan äärmiselt kindel olla enne lasteaeda viimist et ta ikka terve on. Praegu on tal see etapp. Et ta on terve. Aga vajaks haigusest välja puhkamist. 

Nüüd on poja ka haige. Nohu, palavik ja köha. Õudne. Kui tüdruk suutis öösel magada ja ei lasknud end kohast segada. Siis poiss laseb. Tema hakkab öösel köha peale nutma. No aru ei saa. Päeval pole viga. Aga just öösel. Ise tahaks ka end välja magada. Aga pole absoluutselt võimalust. 

Lõunal siis lapsed magama. Ise sööma. Leib singi juustu, kurgi ja tomatiga. Hea oli. Väike kogus see juba hea. 

Ja siis tekkis mul ube vajadus. Ja jäingi tv ees magama. Mida juhtub aastas vaid kord kaks. Ja see oli täna. Ju nii väsinud sellest haigusest ikka. Kui ma öösel pidin koguaeg ka nina pühkima ja lapsega üleval olema. Siis päeval õnneks magades nina pühkima ei pidanud. 

Ma ei tea mida teha et öö samasugune tuleks. 

Kõige tipuks mul kõrvad nii sügelevad et ma väiksem nad peast välja kratsida.

Aga kuna ma tunnen end nii nõrgalt et perearsti juurde minna. Siis ei taha ma sinna aega ka panna. Niikuinii lapsed ka kodus et siis peaks nemad ka kaasa vedama. Jääb ära.