Võin jälle taas vinguma hakata. 

Alustasin täna kava jälgimisega. Võib väita et hommikul see isegi häiris mind, et mõõda ja ole. 

Enne seda käisin kaalul ja mõõdulindi alt läbi. Tuli välja , et väga hullu midagi muutunud polegi. Mõni sada gramm juurde tulnud . Ja sis osades kohtades mõni sentimeeter. Aga mitte midagi hullu. Põhi numbrid on ikka samaks jäänud. 

Et jee. Võib uhke olla. 

Nii vingun ära ja siis menüü ja päeva juurde. 

Eile mainisin et lapsed kõrges palavikus ja haiged. No võib arvata et öö oli täielik põrgu. Mõlema poolt. Eks see ole arusaadav ka. Nad ju haiged. Ja väiksed. Aga ise jäin ka öösel haigeks. Tundsin öösel kuidas nohu tuli külla. Aga kuna oli öö. Siis ei jaksanud püsti ajada. Et midagi kohe ette võtta. Seega ongi mul nohu külas. Tatti jookseb nii. Et ma ei jaksa ära pühkida. Nina punane peas. Nii kui ära pühin. Hakkab otsast peale. Lihtsalt jookseb nagu katki läinud kraanist. Tänu sellele tunnen ennast ehardina. Mitte midagi ei taha teha. Pea paks otsas. Nagu heeliumiga täis. 

Ma ei oska midagi ette ka võtta. Et no ometi  see kraan kinni jääks. Et saaks no ühe minuti olla ilma niuskamata. Täna öösel magab paber nina kaisus. Õudne. Mul läinud tänase päeva jooksul kaks rulli vetsupaberit. 

Katastroof . Kõigele tipuks mu kõrvad nii sügelevad et ma ei oska neid ära kratsida. Mida küll teha, .ma tahaks öösel magada. 

Õnneks lastele oli õhtuks juba parem. 

Loodan et täna öösel nad magavad. 

Nii söögi juurde. 

Hommikuks sõime lastega salatit

 Makaroni oma. Tuletatud kartulisalatist. 

Hea. Väga hea. Isegi lapsed sõid

 Neil pole viimasel ajal just kõige parem isu olnud. 

Lõuna ajal panin nad magama ära. Ja siis alustasin oma lõunasöögiga. Rukkipala singi, kurki, tomati, munaga. Juust

 Hea. Polnud kaua seda söönud enam. 

Ja siis õhtusöök. Teadsin et pean ära tegema selle kõrvitsa, subisuvikõrvitsa. Ja sampikad. 

Nii tuligi kõrvitsa porgandi püree supp ja kanafilee sampikadega praadisin krõbedaks kuubikuteks. Oi kui hea oli. (Ps. Ma pole kindel et ma homme seda enam tahan) . Aga võin olla uhke, isegi mees sõi. Ihihi. 

Aga ma arvan et ööoode jääb ära. Tunnen end nii kehvalt et söök alla ei lähe see nina jookseb hullult. Selle ajaga mis ma seda kirjutan on juba ma ei tea palju paberit kulunud. 

Ma tahan et see nohu jääks järgi. On kellegil mõnda head nippi? 

Tean et kui kohe kui tunda et tuleb. Peab panema seda vietViet salvi varvaste vahele. Aga no ma ei jaksanud end üles ajada. Eriti kui lapsed mitu korda ärkasid ka jonnisid.