Täna oli nagu puuga pähe saadud päev. Äratus lapse poolt 5:25. Mingi aeg jäin uuesti magama, laps ka. Ja siis tirises kell. 7:00, ma vast sain pool tundi magada.   Mõtlesin , et 15 mintutit veel. Tore tore , see 15 minutit muutus kuskil pooleks tunniks. Võisin maa alla vandududa. aga liigutada siiski ei viitsinud. Aga suurem laps oli vaja üles ajada ja lasteaeda viia. Ärkas koheselt, vaatas sussi üle, muud toimetused tehtud, riide ja minek. Eriti hea on see, et väiksem pahandas minuga, et ma ta üles ajan ja aeda kaasa vean. Tehtud-käidud. Koju tulles tahtsin esmase asjana kohvi. Kuna unepuudus on viimastel päevadel julm olnud, siis lihtsalt tundsin, et vajan midagi turgutavat.
Muidugi see varajane äratus mõjus ka söögiisule. Kõht oli nii tühi. Aga retsepti otsimine võttis nii kaua aega. Kuna tahtsin midagi ruttu ja kiiret. singileib. Jee, vägahea, lihtne.
Avan külmkapi - pole sinki, on mingi enne kava alustamist jäänud vorst. Viskasin ära, ei mäletanudki kuna selle ostsin. (Olin veel täiesti kindel, et ma panen selle niikuinii kava ajal nahka. Jeeah muidugiii!)
uuesti retseptilainele. Siis avastasin vaesed rüütlid. Läksin vaatasin külmkappi. Kõik asjad, mida vaja - on olemas. Jee, thank God! Kohe tegema ja nämm. Laps pugis samuti mõnuga. (Juhhhuu, see tähendab, et selleks korraks on hambaralli ehk läbi, kuna ta otsustas taas tahket süüa!)
Lõunasöök , kuna eile kirjutasin, et tuleb oa singi salatit teha kaasa. siis tegin veidi juba ära, et lõunaks ka süüa. Kõht sai nii mõnusalt täis, et selle õuna jaoks pidin tükk aega ootama, ennem kui ära süüa suutsin.

Kuna me oleme iga nädalavahetus kodust ära (alates reedest õhtust), siis minu jaoks praegu tähendab see suurt katastroofi. Täna õhtuks on veel oa singisalat. Aga edasi. Pean mõtlema, et mis oleks mega lihtne ja mis ei paistaks läbi,et  ma jälgin kava.
Ennem ei teavita kedagi, kui tulemused on juba silm märgatavad. No mulle endale tundub juba, et mu ujumisrõngas on väiksemaks jäänud, pole enam nii suur. Ma loodan, et see ei tundu ainult mulle.